Parimad hetked...

... on need, kus tunnen, et elu haakub taaskord sarvipidi mu käte külge. Kõik loksub paika, kõik leiab oma koha ja seesama suur kõik tuleb ja paneb oma mõõga mu jalge ette ja ütleb: "Olen sinu käsutuses."

Minu käes on seega sõjavägi, nõunikud, rahva poolehoid ja likviidsed ressursid.

Wake up.
Kick ass.
Repeat.

Tiiger on tagasi.

You gotta promise not to stop when I say "when" 

. . . . . . . . . . . . . . . . In the name of love . . . . . . . . . . . . . . . .

A treacherous night has come
and it seems as if all hope is gone
to stay and fight
in a treacherous night
and win in the name of love.

When the fight comes from gods above
with all habitants forced upon
to choose their sides
and turn to their kind -
the battle between no love and love.

Me, I've been sent from above
to loyally be a part of
the ones who serve
the hope and the word
of the deity all know as love.

Many of people have shrugged
and the wrong side of war they have hugged
for their heads are o' filled
and their hearts almost chilled
by the winds of denying of love.

Amongst the people some of
think of me as a real thug
who stays and fights
in every treacherous night
for my only true god is love.

                                                                                               Tiiger, A.D. 2013

Visuaalne mõttekollaaž

Kuna meeste iseloomule nõelutakse külge visuaalset mõtlemist, siis miks mitte seda juba ära kasutada ning väljenduda ka läbi piltmõtete.

Kuidagi päevikulaadseks üllitiseks hakkab siinne apdeitimine taas muutuma.  Ja üritan endale õigustada, et see ei ole mingi maitsetee juures tunnetest rääkimine vaid hoopis hankmoodylik virutan-sulle-oma-kirjatükiga-näkku-kui-tahan tegevus. Ma loodan, et meie generatsiooni pädevikud noormehed ei kasva aga üles seda meest idoliseerides, muidu on me tulevane riiklik mänguväljak täis nunni panevaid ja oma kust joovaid mehehakatisi, kes tunnevad naisi ainult viimases hädas.

Hea on välja öelda asju, mis muul ajal jäävad pähe uitama. Ja kui ma teid siia ridadele asetan, siis ma ei taha teist tükk aega piuksu ega kolksu oma mõtetes kuulda. Niigi on mõtete sigrimigri viimasel ajal liiga elavaks läinud. Nagu viieaastase lapse peas näidataks kõiki Kubricku filme korraga. Miks nii kiire on kogu aeg? Miks mul peab nii kiire olema kogu aeg? Miks?

Ise valisin, on esimene vastus. No aga miks ma siis ei vali uuesti aeglust ja aja rahulikku voolamist. Pff, kui ma seda teaks, siis mul ei oleks kiire ja ma ei otsiks neid vastuseid. Äkki olen ma hoopis oma loomulikus olekus ja ei teadvusta enesele, et hoopis kiire päevatempo üle heietamine on minu normaalne olek. Nagu mingi vana mees juba, ausõna. Tegelikult olen tundnud küll hiljuti, et olen vananemas või et olen vanem kui aasta või paari eest. Leidsin paar nädalat tagasi oma peast hallid karvad. HALLID KARVAD! Need pidid küll seksikad olema, ent see on ka ainus lohutus nende puhul. Ju nad siis peavad tekkima, olgu see siis keha või meele vananemisest. Ma tean küll, et nad tulid pärast pingelist perioodi, kus rapsimise ja multitaskimise tagajärjel mustmiljoneid ajurakke päevas hävitasin. Alles hiljuti. Mõnikord praegugi.

Parem hakkas.

Finantsilised probleemid teevad mulle veel aeg-ajalt muret. Olen õppinud nendega aja möödudes üha paremini toime tulema, aga nad kummitavad mind veel siiani. Olen kontrolli alla saanud hirmu, mis tekib veel lisaks enda ülalpidamise eest muretsemisele. See on kellegi teise ülalpidamise eest muretsemine. See on harjumatu ja veel aeganõudev hirm, millega hakkan juba tihti toime tulema. Aeg-ajalt tundub tulevik tume. Aga see eest on KURADI rahuldustpakkuv endale kõike anda. Ka materiaalselt...

Hea küll, praeguseks on hääled peas saanud ka trenni teha. Ehk nad nüüd väänlevad mõttepiimhappe tagajärjel pisut oma nurgas ja ei topi oma hääletut agendat mõnda aega mu vaimuperroonile. Ahjaa, piimhape ei ole enam lihasvalu põhjuseks. Targad teadlased kuskil prillide taga leidsid, et valu teeb hoopis lihase rebenemine, kui seda pingutuseks kasutatakse. Mine võta siis kinni. Või lase lahti. Ise tead.

Meil on aega veel, kõigil on aega veel

Kiirel tööajal tuleb nii palju hiilgavaid mõtteid - teeks muusikat, kirjutaks raamatu, teeks kallimaga seda, teist ja kolmandat, õpiks juba ammu nimekirja lisatud kursustel, kasvõi suusataks (või antud juhul lumelauataks, sest ma ei ole seda veel kunagi proovinud). Nii kui töö on läbi, kaovad need mõtted nagu hiired kassi eest peitu. Järele jääb ainult soov puhata. Teinekord ka mängida. Tihtilugu magada. Kuidas iganes keha ja vaim ennast taastada üritab. Aga ükskord jõuab aega, millal käitan mootorsae ja...
... ilmselt lõhun raginal ahelad, mis hoiavad mind ja aega lahus.

"Siis joome teed ja laual muudki veel on..."

Kunagi sõber näitas mulle üht kunstiteost, mis oli kokku kleebitud tuhandetest väikestest mängukaartidest. Ütlesin pildi autori kohta pooleldi üllatudes - tal pole vist ajaga midagi peale hakata. Minu poolt hetkel ilmselt loomulik reaktsioon, ent sõber tegi krimpsus nägu ja ütles, et ma ei oleks nii kade ega üleolev. Aega läks, ent ma sain sellest kommentaarist aru. Ma tõest imestasin tol hetkel ainult fakti üle, et tundide ja päevade viisi pildikesi kleepival inimesel on aega ja minul ei ole. Ilmselt tundsin kadedust ja kurbust, et mul endal nii palju aega pole, et kasvõi pildikesi kleepida.

"Läks aega, mis läks, aga aega läks."  Valga vanasõna

Aeg on kõvem ressurss kui raha. Aeg on väärtuslikum. Ütlen igaks juhuks noorte keeles kah - papp on lahja, aeg on teema. Raha eest aega ostes saab seda väärtusena vähem kui aega raha vastu vahetada. 10 ühikut aega andes saad 10 ühikut raha. 10 ühikut raha andes saad aga 9 ühikut aega. Kuhu üks ühik kaob? Elu loomulik käik võtab oma intressi. Uni, töö ja taastumine. Aja nappuse tõttu mahukate Maslow püramiidi tippude edasilükkamine. Piisav motiiv eneses peituvate loovate häälte mõrvaks. Ja siis jääb ainult vaikus. Ja ükski jumal ei näe, et see vaikus hea on ja midagi head ei tule vaikusest.

"Aga ma ei jõua, ma ei jõua, ma nõuan endalt, et jõuaks..."

Seega vähemalt mõttevälgatusest käesoleva kirjatüki tekkimine on üle pika aja esimene loominguliselt anarhistlik väljahüüd. Selle abil tõmbame korraks kiirusele ja tempole piduri peale ja ütleme:

"Meil on aega veel, kõigil on aega veel..."

Jõululood 2013

Kõik on siia ilma loodud elama maksimumvõtmes. Kui raiskad, raiska korralikult, kui armastad, armasta kogu täiega, kui jagad soojust, jaga nii, et varbad külmetama hakkavad ja kui naudid jõulu, siis nii, et aisakella heli sind magada ei laseks.

Peame siinjuures meeles ka neid, kellel pole võimalusi ja tahtmist.

Mõnusat sooja ja vatilumist jõulumõnu. Kallistage üksteist.

Siit tuleb 5 pühadelugu:




5. Bing Crosby - It's Beginning to Look A Lot Like Christmas







4. Margaret Whiting & Johnny Mercer - Baby, It's Cold Outside







3. Shirley Horn - Winter Wonderland







2. Nat King Cole - The Christmas Song







1. Üks hea jõulumuusika kontsert jäi kiriku sisse, aga selle meenutuseks alternatiivselt kollektiivilt üks häältegammas ilus pala.
N Sync - O' Holy Night

Eedenlik või mitte?

Kui Martin Eden oma igapäevase raske rutiiniga harjus, sai ta aru, millise looma see temast teinud on. Tal ei jäänud aega mõtlemisekski, seda pidi ta juurde ammutama, muutes alkoholi abil reaalsust siis, kui töönädal lõppes ja lõpetas, kui uus töönädal algas.

Mul on hea meel, et mul alkoholismi tunnuseid ega toda ennast küljes ei ole. Mul on hea meel, et ma suudan ka suitsetamise vajadusest ja harjumusest üle olla. Mul on hea meel, et veel on mõtlemiseks ruumi ja natuke aegagi. Küll aga kummitab mõttekabineti alumise sahtli tagumises nurgas üks rahutu idee, et normaalne mees ei saa sellist koormust taluda ilma, et midagi murduks.

Ehk siis küsimus mu peas kõlab, et millist lõivu on vaja maksta selleks, et ennasthävitava raskevara rutiiniga harjuda? Ja ma pean silmas eelkõige lõivu, mis tuleb maksta endale ja iseenda ressursside abil.

Välised tegurid nagu näiteks sotsiaalsed suhted, majanduslik tasakaal ja halvad harjumused võivad olla pigem just riskifaktoriteks, mis tekitaksid murdumiseks suurema tõenäosuse.

Ent siiamaani ma ei suuda tuua välja ühtegi mõra või kalduvust, mis viitaks sellele, et olen martineedenlikult loomastumas. Jah, raske on. Jah, ulun huntidega. Jah, tapan end tööga. Aga jooma ei aja ja agressiivseks ka mitte. Äkki on see ainult aja küsimus?

Või äkki on mul mingi salarelv, millest ma ainult pooleldi teadlik olen?
Või äkki...?

http://www.jacklondons.net/writings/MartinEden/chapter17.html