Tuleviku ja mineviku deemonid

Ma ei saanud algul Bruce Lee'st aru, kui ühes faktipõhises Hollywoodi taaslinastuses ta oma nägematutelt vaimudest vaenlastelt kogu aeg kolki sai. Peaga seina ja nuiaga kõhtu. Mis mõttetu kontseptsioon? Mis minevik? Mis varjud? Augutäide.

Ent ise tõdeda samasuguseid asju on valus. Vajaduste püramiidi viies tase ütleb hoolikalt ära, et kui kõik on olemas, jääb veel eneseteostus. Enese teostamine on aga tunduvalt raskem, kui mõni seik või nägu sind minevikust kummitab. Siinpuhul näebki vist ainult kaks varianti ilmavalgust - kas õppida täielikult andestama ja lasta sellega seonduvatest emotsioonidest lahti, VÕI konkreetselt mineviku ebameeldivusi tekitavad sõlmpunktid ükshaaval lahti harutada ning segastesse asjadesse selgust tuua. Back up or get in. Las vastus tuleb ise minuni.

Leebe loodusõnnetuse fenomen

Huvitav on fakt , et loodus, eriti just halvad loodusolud lähendavad inimesi ning sunnivad neid paremini läbi saama. „Suure talvetormi ajal”, 26. märtsil, kui vaid ööpäevaga oli tulnud maha paarkümmend sentimeetrit lund ning linn sattus piltlikult lumevangi, suhtlesid kõik omavahel kui sõbrad. Polnud enam ülemust ja alamat, taksojuhti ega sõitjat, teenuse ostjat ega pakkujat, kõik olid lülitatud standby mode’i ja kõigil oli linn sõpru täis – sest mõjus ju kõigile paks lumehang õues. Kiire pilk õue ja kaaslasele otsa võttis näo naerule ja ükskõik milline barjäär – keeleline, sooline või aateline, oli murtud ja põrmustatud. Jutt jooksis ja tuju oli laes, vaatamata sellele, et kõigil oli probleeme massiivsete hunnikutega, mis kõike liikuvat blokeeris. Mingi väike hääl sosistas: „Oleme kõik koos selles supis” ning igasugune vaenulikkus kadus.

Selline sõbrunemine on omaette fenomen, mida esineb vist üksnes leebete „loodusõnnetuste” puhul. JÄRELIKULT on ka see fakt kliimamuutust igati soosiv, peaasi, et kliima halvemuse poole pöörduks, sest siis saaksid meist kõigist – juutidest ja araablastest, araablastest ja ameeriklastest, ameeriklastest ja venelastest, venelastest ja eestlastest - sõbrad. Lugupeetud riigikogu, laske seda mõtet oma erinevatel departementidel vaagida ja analüüsida ning parandage meie integratsioonipoliitikat!

Ajad on edasi läinud ja neljast aastajast on saanud kolm. Talv on ära kadunud, selle asemel laiutab lõputult pikk sügis, mis läheb sujuvalt üle sama niiskeks ja külmaks kevadeks. Mine või suusatama. Mägedesse.

Müügitöö on külge kasvanud ja üha enam mõtteid uitab selles suunas, et miks terve elu müügiga seondub. Ei seondu, sa väidad? Tule võtame kunagi koos õlle või paar ja ma üritan sulle sööta ette paar põhjusmõttelist fakti. Liiga igav on selle üle arutleda helendava ekraani ees.

Vene rahvusest inimesed on imelikud. "Ma oljen njelikendkjolmkjummend jaastat jeestis jelanud ja mjul pjole siiamaani vaja olnud eesti keel." Huvitav, kas pole. Vene karu on siiamaani head tööd teinud, aga tundub, et viimaks vajus seegi kiskja peaaegu lõputusse talveunne. Muidugi enne viimsepäeva õhtut ei tohi hõisata, sest isegi unise peaga rahmab see karu veel siia-tänna käpaga. Küll saab pähe britannia, küll skandinaaviamaade esindajad ja ka endised liidumaad tunnevad ennast vahel venemaa ees nagu õpilased, kes pärast tunde õpetaja juurde on kutsutud. Igaljuhul häbi eesti keelt mitteoskavatele venelastele. Ma ei jaota tavaliselt inimesi klassidesse, aga kui sa elad minu kodumaal, sealjuures oled juba aastakümneid elanud, ja meie emakeelt ei valda, pole sa minuga samast klassist.

Aga mis siis ikka. Ülejäänud minge otsige sooduspakkumisi ja tehke oma elu puudutavaid otsuseid. Ja vaadake, et õigesti otsustate - mõnda varianti teist korda valida ei saa.

Põlvkondade kahekõne

V: (tüdinult) Kogu aeg üks hala ja möll selle rohelisuse kallal, küll on kalad haiged, küll ilvesed ja hülged ohus, kord ei ole üks õhk hea ja teine energiakasutus sobiv. Ma ütlen, et puhas poliitiline möga jälle, ainult et saksad ja suure algustähega Poliitikud saaksid omale raha taskusse ajada. Meil omal ajal ei olnud mingeid reostusprobleeme ja sõime kõike, ei kurtnud. Ja meil sellist stressi - nagu nad seda tänapäeval uhkelt nimetavad - küll ei olnud, me tegime rahulikult tööd ja vaatasime, et katus oleks ikka peakohal ja ninaesine olemas.

U: (mõtlikult) Ma mõistan sind, aga tõde on see, et selle niinimetatud rohelisuse peale tuleb mõelda, sest muidu ei ole tulevikus midagi täisväärtuslikku, on ainult hulganisti reostunud alasi ja - kui nii võib öelda - ka reostunud inimesi.

V: Jah, aga meie ajal seda küll ei...

U: (elavnedes) Anna andeks et vahele segan, aga lase ma lõpetan oma mõtte. Ma saan aru, et sinu ajal see mure nii laialdane ei olnud, ilmselt ei teadnud seda sina ega muud tavainimesed, igapäevased töörügajad tööstuses, kolhoosides ja mujal. Te ei saanudki seda teada, sest keskkonna-alast infot oli vähe saadaval ja see ei liikunud ammuilma kõigini. Oli muid tähtsaid valdkondi, kus pidi toimuma kiire areng, sest muidu poleks tänapäeval seda, mis on praegu. Teie põlvkond elas industriaalajastus, mille keskmeks oli tööstus, majanduse parandamine kõike olemasolevat ära kasutades. Nüüd me oleme juba otsapidi infoajastus. Palun võta teatavaks ja kinnista see endasse - põlvkonnad on muutunud, ajastu on muutunud, tehnoloogia on muutunud, inimesed on muutunud. Sinu maailmavaade on samaks jäänud ja läheb vastuollu kõige tänasega.

Ma räägin sulle pisut lähemalt sellset "rohelisuse" probleemist. Vaata, "teie ajal" oli mitmeid kordi vähem tööstusi ja tänu sellele ka vähem reostuslikku produkti, mis levis loodusesse. "Teie ajal" isegi ei teatud erinevate heitgaaside mõju loodusele ja ümbritsevale keskkonnale. Sellest tulenevalt sa ka arvad, et midagi ei juhtunud ja et teie ajal reostust kui sellist ei olnud. Las ma avaldan sulle saladuse - OLI KÜLL. Ja praegu, tehnoloogia alalisel täienemisel ollakse võimelised prognoosima iga eluvaldkonna muutusi ning neid nii öelda "kaardistama".
Üks kaardistustest näitab, et meie osoonikiht pidevalt nõrgeneb ja just tänu heitgaasidele. Sa ei saa fakte eitada.

V: Nojah, aga poliitikud ajavad sellega ikka omale raha taskusse.

U: Hmm, sa pole vist kunagi orgnisatsioonide toimimise vastu huvi tundud. Huvitav, mida nad teile koolis õpetasid. Igaljuhul kõik "roheluse" projektid, mida sa loed, mis hõlmavad endas miljoneid ja miljardeid, on mõeldud erinevate projektide kaudu inimesi ja keskkonda aitama. Poliitikud või organisetoorsed liikmed, kes on selle projektiga seotud saavad muidugi kasu, sest selle projekti elluviimine ON NENDE TÖÖ. Sina said ju ka kolhoosist tasu, kõik töölised tahavad palka, nii ka nemad.

V: (kibestunult) Nojah, aga miks nad nii palju peavad saama, sellest ma küll aru ei saa.

U: (naeratavalt) Aga just sellepärast, et see "rohelusele" keskendumine on tähtis, veel tähtsam kui sa endale praegu teadvustad. Raha loeb vähe selle eest, milline elu tulevikus meid ees võiks oodata. Niisiis kas sa said nüüd rahuldava vastuse "rohelisuse" kohta?

V: (kõhklevalt) Nojah, aga...

U: (tõsisemalt) Ja stressi koha pealt ära parem sõna võta, kui sa sellest midagi ei tea. Kõik tahavad omale korralikku kodu ja seda, et neil oleks piisavalt vahendeid toidu, meelelahutuse ja laste jaoks. Tänapäeval on keerulisem finantssüsteem, mis paljusid vaevab. Kodu ja auto saab hankida küll, ent seda pikaajalise laenuga, mis omakorda tähendab, et sa seod ennast pidevalt tööga ja PEAD teenima selle kõik tagasi. Nii kui üritad lõdvemalt võtta, käivad süsteemilained sul üle pea. Kuna enamus indiviide peab olema kogu aeg tasemel ja pingele vaatamata tegutsema, et elu korras hoida, tekitavad pingelised olukorrad stressi ehk siis muret toimetulemise pärast. Kui sinult praegu kodu ja auto ära võtta, visata sind värskena tööturuametile, ilma paberite ja eelneva kogemuseta, jääb sust järele ainult kahvatu vari. Arvan seda sinu praeguse maailmavaate põhjal.

V: Mina teenisin ka omale kõik ausa tööga, ei ole mul mingit stressi.

U: Stress ei olegi haiguse nimi, vaid seisundi nimi. On sul olnud tööl või vabal ajal pingelisi olukordi?

V: (mõtlikult) Noh, ütleme, et on.

U: Ja kas sul on midagi totaalselt p...se läinud selle olukorra ja veel rohkem selle enesetunde pärast, et sa ei jõua.

V: (käega lüües) Ah, ma ei tea, igaljuhul ma olen kõik ise teeninud.

U: No vot, kõik tahavad ise teenida aga on paljusi, keda nii öelda trambitakse hammasrataste vahele ja kes sealt siis päris lihtsalt välja ei pääse, kui üldse. Need põhjused on palju ka nende enda teha, aga sellest ei hakka ma pikalt rääkima. Võib-olla sulle ühekorraga liiga palju informatsiooni.

V: (pahaselt) Mhh, ära nüüd oma informatsiooniga uhkeks mine. Meie ajal õpetas ikka kana muna, mitte vastupidi.

U: (veenvalt) Enam ei ole teie aeg! Lepi sellega! Parem mine ja levita sedasama sõnumit oma põlvkonna ringkonnas. Ja teadvustamist "roheluse" alal.

V: (veel pahasemalt) Kuradi nolgid ikka tänapäeval, ajavad mingit tarka juttu ja siis kohe uhkeks ja teisi maha tegema. Meie ajal oli ikka niimoodi, et...

Artistlusest

On hea tõdeda, et artist ei ole tänapäeval enam väljasuremisohus. Kunagi ammusel kiviajal visati kiviga seda, kes omale vetikatest paruka pähe pani ja algelist laulu imiteerides imelikke häälitsusi tegi. Kreekas hakkas kujunema artistlusega raha teenimise valdkond - noored üliõpilased pingutet' keelpillide ja häälega, ent nende sihtgrupi raha tõmbasid kerge vaevaga endale lokkavad lõbunaised. Keskajal oli artist narr, kas siis kuningale või külale kuuluv tola, kes soovi korral trikke ja muid lõbusaid tegevusi läbi viis. Ent ometi sai keskaja lõpu poole akadeemilisest maailmavaatest ja mõnest valdavast friiklusest pea välja pista artistluskond. Pariis, kunstide meka, on praeguseks juba sajandeid elatanud kunstnikke, näitlejaid, kirjanikke ja muusikuid. Tänapäevalgi ei ole õnneks väga suurt probleemi artistluse nautimisega - keera raadio lahti ja kuula uuemat võimendatud nahktrummitümpsimist ja lüürade elektriseeritud versiooni taustast, peale laulmas sireenid, kes ise ei teagi, kas nad laulavad raha või kuulsuse pärast.

Pärsitud saab siiski aga noorte loovust artistiks saamisel. Vaata näiteks väikest last. Ta on oma ea kohta piisavalt loov, et tast võib saada ükskõik, mis eluvaldkonna liider. Meie aga paugume, et: "Ära laula nii kõvasti, mul jooksevad kõrvad juba s...vett," või et: "Varsti lähed kooli, seal õpitakse, seal enam nii palju ei joonistata ega laulda," mis on kahjuks ka tõsi.

Akadeemiline haridus tõmbab halli katte peale paljudele, kes loovust vajaksid. Mõned aga siiski lükkavad selja sirgu ning asuvad oma rada pidi loovuse suunas teele. Need, tavaliselt emotsionaalsemad inimesed, on paljude hinge jäänud pühendumusega, millega nad enda loovusel lennata lasevad. See jääb silma ning kõrva ja leiab akadeemikutes selle valusa noolehaava, mis nagu räägiks neile, millest nad ise ilma on jäänud.

Loovus on mõnikord efektiivsem ja rohkem rahuldust pakkuv kui intelligents. Ja siinkohal jooksis mõte kokku...

Minge ja vaadake-kuulake kontserte. Jälgige, kuidas armastatud artist, kel juhtuvad sõnad poole salmi ajal meelest minema, loeb sõnu maha rahva suudelt, kes temaga kaasa laulavad. Jälgige seda õnnelikku pilku, mis aplausi ajal silmanurgas särab. Kui ei sära, siis visake pudeliga...

Rikkad ei nuta

Mis mõttes sul pole veel Lexust, 4-miljonilist korterit ja poole kallimat maja?
Saamatu oled või?
Mesasja?
Ei saa?
Pole võimalik?

Ma usun, et enamus jääb järgi vaatama uhkele autole, mis linnatänava vaatest mööda vurab. "Jaa, kui minul selline oleks," õhkab iga teine. Telekat vaadates jälle, et "Oh, vaata, kuidas need elavad, küll tahaks omale ka nii uhket maja". Vaadatakse ja õhatakse, õhatakse ja vaadatakse, kuni tekib juba frustratsioon nendest ilusatest läikivatest ja kallistest hüvedest, mida "ainult rikkad endale lubada saavad". Kui küsida, et miks siis sul juba sellist autot, naist, jahti, lennukit, villat, suurkorporatsiooni, golfiväljakut või isiklikku spa'd veel pole, saab vastuseks, et: "Mul on nigel töökoht," või et "Ma ei saa seda oma palga juures kunagi lubada," või et "Oh, see on ju nii kallis, see pole minu jaoks," või et "Ainult rikkad võivad seda endale lubada" ja tuhandeid muid sarnaseid vastulauseid.

Mis sind ja rikast inimest eristab? Tõsiselt. Mis on sinu vastulause sellele, et mitte külluses elada ja endale lubada, mida tahad?

Ükskõik, mis see ka ei oleks, vastuväide jääbki ainult vastuväiteks - ükski põhjus ei ole tegelikult põhjus. See tähendab seda, et SA SAAD mida tahad, kui sa ainult käitud vastavalt. Ja vastavalt käitumine tähendab seda, et sa hakkad tegutsema kohe! Mis oleks vaja selleks, et sa saaksid näiteks miljonäriks? Viise, kuidas paljut saavutada on mitmeid, toon praegu ära ainult paar - oma ettevõte ja investeerimine.
Hakkame tagantpoolt:
Viimane samm: Miljonärlus
Eelviimane samm: kõrge passiivne sissetulek
Eelmine samm: oma ettevõte või investeermimistegevused
Eelmine samm: plaani koostamine
Eelmine samm: info, mida läheb vaja oma ettevõtte loomiseks või investeerimisalane info/koolitus:
Eelmine samm: soovituga pihta hakkamine
ESIMENE SAMM: otsustamine, et just sina saad rikkaks ja edukaks

Nii, et vaja on alustada algusest ja otsustada. Justnimelt otsustada. Mitte unistada, et "oh kunagi ehk saan minagi rikkaks ja ostan need ja need". Vaja on OTSUSTADA - "Jah, saan just seda mida tahan".

Alateadvus on võimas tööriist. Sisenda endale kogu aeg, et "mul läheb halvasti" ja sul lähebki halvasti. Sisenda "mul läheb hästi" ja lähebki hästi. Tuleb alateadvus enda kasuks tööle panna ja selle abil saavutada, mida tahad. Nii lihtne see ongi.

Edu teile, edukuse teel pürgijad! Tipus kohtume!

"Edu ei saavuta need, kes ei arvesta võimalusega, et nad võivad edukaks saada."
Brian Tracy

Religioone pole olemas

Kristlus, budism, islamiusk, mormoonlus, satanism ja jätkuva kauakestva nimekirja liikmed ei ole religioonid. Religioone pole olemas.

Ladina keelest tuleva religio taga peituvad mõisted lugupidamine ja vastutustunne (jumalate suhtes). Tänases kaduva eetikaga maailmas on aga usk paindunud ja religiooni mõiste kadunud. Usk, muuseas, võrdub vähemalt ristsõnades religiooniga.

Miks usk? Mida siis uskuda? Ennast? Jumalat? Naabri-Ülo?

Usk/uskumine ei võrdu siiski religiooniga. Ristsõnameistrid, kikitage kõrvu! Et uskuma hakata, peab emotsionaalne aeg olema küps. Niisama lambist ei usu keegi midagi. Järelikult peab olem veel mitu faktorit, millest üheks tähtsamaks on usku levitav faktor ehk misjonär.

Jõudsime punktile lähemale, ent veel punkti ei puutu. Toimub usu vastuvõtmine ning usu süvenemiseks vajalik kohanemine, soovitatavalt pidevalt temaatikas "sees olles". Siis kinnitab kanda juba hr. Harjumus - ehk läbi pideva millegi korrutamise, mis seondub ja põhineb esialgsetel uskuma hakkamise põhjustel, harjutatakse usk igapäevategemiste põhiloomusesse. Ikka veel ei märka me silmapiiril religiooni tema harjumuspärases mõistes. Kes küsib miks, lugegu edasi.

Siis, kui harjumus läheb juba igavaks ning esialgne usk hakkab juba ammenduma, on vaja ju uut väljundit. Omaksvõtmisest ja harjumusest kasvabki aga välja tahe näha sama veendumust kõigis. Tekib missioonitunne. See annab aga usule veelgi sügavama koha ning kui usuga seonduv süsteem tembeldab halbadeks need, kes seda usku ei jaga, siis on ju suurepärane motiiv see mitteuskuv grupp oma missiooniteelt kõrvaldada ning järgmiste potensiaalide peal jätkata. Üks paavstidest saatis keskajal oma väed välja sõnadega: "Tapke need paganad, sest nad ei suuda isegi mõelda nagu meie, jumalasulased."
Tundub juba religioonina? Kes algust luges, ütleb "ei".

Edasi tekivad usuharjumuste ja -levikute grupid, mis omavahel põrkuvad ent ei jäta jonni võidujooksu pärast saada suurimaks, laiahaardelisemaks ja täiuslikemaks veendumuseks. Just veendumus võiks selle kõige ühiseks nimetuseks, ent mitte päris. Veendumus on nagu pea ilma silmade ja suuta. Inimeste, kes on usus veendunud, järgmine loomulik samm on usu levitamine. Et sinnamaani jõuda, peab aga eelnevalt ja jätkuvalt "üleni selle sees" olema. Seega ongi tõsiusklik oma valdkonna (milleks on siis usk) FRIIK ning usklike ringkond FRIIKLUS.

Haa, arvate nüüd, et religioon = friiklus? Vale. Religiooni ei ole olemas. Tahate, ütlen veel? Religiooni ei ole olemas.

Religiooni esialgne eesmärk - jumalat/jumalaid austada - on kadunud ning see on asendunud asjaliku tundega "asjas sees olemisest" ning iga hinna eest oma veendumuse teistesse süstimisega. Tuletan siinkohal veelkord meelde, et kes ei jaga sama veendumust on usklike/veendujate silmis halvad ja sobimatud liigikaaslased.

Friiklusi on maailma igas valdkonnas, põhirõhk on siin oma ala tundmises ning teistsuguste veendumuste muutmises enda omade sarnaseks. Mõni friiklus ei pruugi palju levida, teine on aga suunatud kasvama ja võimalikult paljudes kanda kinnitama. Võtkem näiteks Amway, GNLD ja muud võrkturustuse mudelid, autopedeluse ja autopede mõistmatu suhtumise autovõõrasse inimesse, nõukogude elaniku raudaraiuva ajaloovaate, mormoonide lähenemiskatsed võhivõõrastele, süvamüügiga tegelejad, keskkonnakaitsjad, füüsikud, keemikud, arstid, kaitseliitlased jne. Võib öelda, et nad kõik on oma ala FRIIGID.

Milline võiks olla täiuslik friiklus - sellest täna ei räägi. Olnud ja kestvas ajaloos on piisavalt näiteid selle väljatöötamisest ja läbiviimisest. Ent siiamaani pole täiuslikku friiklust suudetud luua.

Kokkuvõtteks. Kes veel mainib mõistena religiooni, saab minu käest subjektiivse arvamusega vaimselt vastu tatti. Religioone pole olemas. On friiklus.