pühapäev, 6. mai 2007

17 kevadist hetke

Pühapäevad on tavaliselt kiiresti mööduvad ja sisutihedamad kui tavalised päevad. Tänanegi pole erand. Järgmine viimane puhkepäev enne uut töönädalat. Esmaspäevad võiksid ennast tooliga visata.

Käes on laulvate lindude ja armunud noorpaarikeste aeg. Päike käib üha kõrgemalt ja miniseelikud muutuvad aina lühemaks. Kui oleks vaid aega neid vaadata...
Huvitav nähtus on see Freudi keeles öelduna instinkt nimega Armastus. Kevadeti ja suviti ilmutab end, poeb parasiidina ühe ja teise inimese sisse, õilmitseb aktiivselt aastakese ja siis hakkab jälle vaikselt närbuma. Ta ei pruugi kunagi lahkuda vaid võib muteeruda geneetiliselt sarnasteks Hoolitsuseks, Arvestamiseks, Omanditundeks ja lõpuks Enesestmõistetavuseks. Suurel arvul juhtudest närbub Armastus mingiks perioodiks täielikult, ent seda ainult selleks, et järgmisel kevadel, suvel, sügisel või isegi talvel uuesti kellegi sisse parasiteerima asuda. Ma võin oma tuttavaid ja sõpru vaadates nimetada lugematu arvu juhtumeid, kus "armastus saab lihtsalt otsa". Ühel hetkel ei ole enam midagi ja - pauh - kõik läbi. Millest see johtub?

Ilmselt võiks vastust otsida sellest, et ei pühenduta piisavalt. Pole lihtsalt tahtmist või on ego liiga suur või on aastate jooksul häirima hakanud pisiasjad lahendust leidmata närima hakanud. Misiganes põhjusel on aga siiski tulemuseks...

Ah, persse see. Loll arutelu. Tahate arutelu, minge psühholoogi juurde või küsige oma vanaonult, mismoodi asjad tema ajal käisid. Mul on igasugustest suheteteooriatest naturaalselt kopp ees.

Tehke midagi huvitavat. Minge näiteks sõbrale külla. Minge šoppama, piljardit mängima, metsa jalutama, süüa tegema, seksima Või kui olete noored armunud (kurat, kuidas mul kogu aeg need täna ette jäävad), minge tähti vaatama ja mõelge valjult omi mõtteid. Igaljuhul kaduge nüüd arvuti eest, niikuinii olete seda helendavat ekraani juba piisavalt pikalt jälginud.

neljapäev, 3. mai 2007

Algus

"Nädal algab ilusti", ütles mees, kes end esmaspäeval üles poos.
"Blog algab ilusti", ütlesin ja sisestasin esimese kirje.

Tänuväärne asi see siin, kuigi olen kindel, et õiget blogi tähendust hakkan aduma alles mõne aja möödudes. Kui siiski. Seniks olen veendunud, et mul on midagi öelda ja et see öeldu annab mõnelegi mõtteteri ja mõlgutuslõnga.

"Elagu internetiajastu", ütles sõber, kes arvas, et IP tähendab IsikuPuutumatust.