Kas pole mitte... Ei, ma ei alusta küsimusega. Fuck it.
Mõistatused on toredad. Puzzled on toredad. Saladused on toredad. Inimesed on toredad. Kõige toredam on nende lahendamine.
Väikse abiga sain aru, kes ma olen. Suur tükk mõttemaailmast võeti ära ning anti asemele veel suurem, ent teravam tükk. Ma ei ole enam see romantistlik (ei, mitte romantiline, mitte ka romantismiline, vaid romantistlik) introvert, kes ma olin. Kunagi mängisin kitarri ja kirjutasin luuletusi, kaitsesin enda ja lähedaste au surmani, korjasin valgeid salvrätte ja üritasin piiki läbi pista kõigest, mis tundus vale.
Olen ikka veel introvert, küll aja möödudes järjest tugevamate ekstravertsete omadustega, ent siiski introvert. Toimunud on aga emotsionaalse poole asendumine süsteemse ja analüüsivaga.
Kõigel on oma koht, ka kitarrimängul, ent seda ainult kalkuleeritud vajaduse järgi. Kui see mulle soovitud tulemust ei anna, nt. materiaalset, sotsiaalselt kasumlikku või muul moel hüve väljendavat, peale tundelise poole, siis ma ei raiska selle peale aega.
Pokker on märkamatult pannud mind tegema suure osa otsustest protsente/tõenäosusi, mitte tundeid arvestades. Otsustada on lihtsam ning aega kulub vähem. Halbu omadusi selle praktilise süsteemi juures ei ole veel täheldanud.
Ent emotsionaalselt ei ole ma veel läbinisti surnud. Avastan ikka aeg-ajalt mõne momendi, kuhu olen mõne ürgse instinkti ajendil sisse astunud. Viimati ajas mind härdaks selle sügistalve esimese lume nägemine. Ent see väike nõrkusehetk on ilmselt vabandatav paari eelneva päeva spontaanse kulgemisega. Astud õue, võib meeldima hakata.
Muusika on ka teistest erinev. See pääseb muidu kinnistest ja ratsionaalsetest ustest läbi ilma loata. Hea või halb, mine võta kinni.
Inimese mälu mahutab umbes nelja terabaidi võrra andmeid. Huvitav, mitu aastat tagasi meil alles poole väiksem ketas oli. Ma pakun, et 40-ndatel. Selleks, et argipäevaselt kõigega toime tulla, on vaja seda kuni nelja tera andmeid kiirelt seedida, leiutada süsteeme ning neid täiustada. Trend liigub inimeste analüütikuteks/skeptikuteks transformeerumise poole. Motoks on siin kõige ära kasutamine, mis annab sulle ühes või teises olukorras eelise ning meie võistluslikus/võitluslikus ühiskonnas on see peaaegu et enesestmõistetav. Ma ei lasku siinkohal eelistatud süsteemide detailidesse - kes tahab, võib minuga nende üle arutada kohvitassi ääres.
Niivõrd palju kergem on olla analüütiline kui emolüütiline. Elu, eesotsas ühiskonnaga lööb sind vastasel juhul päris korralikult näkku ning isegi kiivrist võib väheks jääda. Pealegi, tunded muutuvad niikuinii kunagi tulevikuks rudimendiks.
Seega respekt jätkuvalt romantismi austavatele eneseboosteritele/piitsutajaile. Vaatan teid, nagu vaataks lagunevat, ent siiski majesteetlikku kolosseumi.
Selle jutu kokkuvõtteks:
Romantism sureb varem või hiljem. Nagu Johnny Cash. Evolutsiooniliseks trendiks muutub analüüsida kõike, mis liigub. Esmased sümptomid on tekkinud ning ma ei räägi siinkohal ainult endast.
Tegemist ei ole avaliku aruteluga ega lugeja arvamuse tähtsusega. Tegemist on enda vaimse arengu kaardistamise ning DHV-ga. Mõni sai juba aru.
, 9
, 8
, 6