Kui Martin Eden oma igapäevase raske rutiiniga harjus, sai ta aru, millise looma see temast teinud on. Tal ei jäänud aega mõtlemisekski, seda pidi ta juurde ammutama, muutes alkoholi abil reaalsust siis, kui töönädal lõppes ja lõpetas, kui uus töönädal algas.
Mul on hea meel, et mul alkoholismi tunnuseid ega toda ennast küljes ei ole. Mul on hea meel, et ma suudan ka suitsetamise vajadusest ja harjumusest üle olla. Mul on hea meel, et veel on mõtlemiseks ruumi ja natuke aegagi. Küll aga kummitab mõttekabineti alumise sahtli tagumises nurgas üks rahutu idee, et normaalne mees ei saa sellist koormust taluda ilma, et midagi murduks.
Ehk siis küsimus mu peas kõlab, et millist lõivu on vaja maksta selleks, et ennasthävitava raskevara rutiiniga harjuda? Ja ma pean silmas eelkõige lõivu, mis tuleb maksta endale ja iseenda ressursside abil.
Välised tegurid nagu näiteks sotsiaalsed suhted, majanduslik tasakaal ja halvad harjumused võivad olla pigem just riskifaktoriteks, mis tekitaksid murdumiseks suurema tõenäosuse.
Ent siiamaani ma ei suuda tuua välja ühtegi mõra või kalduvust, mis viitaks sellele, et olen martineedenlikult loomastumas. Jah, raske on. Jah, ulun huntidega. Jah, tapan end tööga. Aga jooma ei aja ja agressiivseks ka mitte. Äkki on see ainult aja küsimus?
Või äkki on mul mingi salarelv, millest ma ainult pooleldi teadlik olen?
Või äkki...?
http://www.jacklondons.net/writings/MartinEden/chapter17.html
