Üha rohkem materjale uurides tekib arusaam, et praegused perekonnad ja peremudelid ei ole niivõrd kindlad kui need olid paarkümmend või sadakond aastat tagasi. Tänased pered on katki ja laiali, võitlevad oma eksistentsi eest nii tuuleveskite kui suurte lohedega. Aga sellest ei piisa...
Kolmekümnendad.
Võib julgelt öelda, et siis olid mehed mehed ja naised naised. Miks? Rollide pärast. Meeste domineeriv käitumine oli aktsepteeritav ja austatud nii ühiskonnas üldiselt kui ka naiste eneste poolt. Ehk teisisõnu — mehed olid karja juhid ja naistele meeldis see. Naisukesed armsakesed olid meestele olmeasjades toeks ja lasid end suuresihilistel juhtidel muudes asjades talutada. Ja mitte ainult ei lasknud talutada, vaid ootasid, et nii juhtuks. Meeste ja naiste polaarsus oli sama ilus ja paigas, nagu aastasadu tagasi.
Seitsmekümnendad. Ja pisut enne.
Rollide polaarsuses toimus muutus. Miks? Selle seletavad lahti sotsiaalsete mudelite analüüsijad. David Deida teeb sellega algust raamatus "Tõelise mehe tee" ("The way of the superiour man"). Mehed, tugevad nagu tammepuud, muutusid pehmeteks ja mittemidagi ütlevateks hipidest psühhedeeliliste ainete tarvitajateks. Aju ja taju avardavad ained on aga meie liigi omapärasuse aluseks ja üldiseks hukatuseks. Ühesõnaga tugevatest alfaisastest said järsult mitte enam beetad vaid lausa oomegad. Ühest äärmusest teise. Kui juba, siis juba. Mehed tahtsid, et neil, nagu ka naistel oleks olemas emotsioonidest juhitud mõtlemine. Mõned tahtsid seda liigselt ning tänu sellele avastasid, et siiamaani vaka all esinenud homoseksuaalsus on midagi ilusat ja loomulikku. Naised seevastu aga muutusid järjest iseseisvamaks, muutes nii olemasolevad peresuhted hapraks, jättes meestele üha vähem karjajuhi rolli ning kasvas veendumus, et naise roll on võrdne mehe omaga.
Tänapäev.
Mehed on peded ja naised on bitchid. Kuidas see nii juhtus? Naiste hulgalisel iseseisvumisel ei jäänud meestel muud üle kui oma karjajuhi instinkt kängu jätta. Naised teevad karjääri ja saavad iseseisvalt hakkama, nende ellu ei ole vaja enam tugevaid kindraleid, kes kogu pereväge kindlakäeliselt läbi tule ja vee juhtides suudavad pakkuda eluks vajalikku turvatunnet. Tänapäeva naiste jaoks on vajaduste püramiidi teine aste katki. Meeste jaoks on kolmas aste katki. Sinna peale on mõlemal poolel raske õhulosse ehitada.
Soovitused meestele:
Pane jalg maha, tõsta pea püsti ja löö käega vastu rinda. Muutu pehmest oravapoisist tugevaks lõviks. Väärtusta oma naisi ja lapsi. Väärtusta pereelu. Sina oled üheks tähtsaks osaks, et pere tekiks ja püsiks.
Soovitused naistele:
Võta jalg maast ära ja lase end jalust maha lüüa ja toetu õigele kindlakäelisele vastassugupoole esindajale. Sina saad tuge ja rahu oma rollis, mees saab sind ja lapsi juhtida ning rahu oma rollis. Ja naised, siis ei pea teie laps ühel päeval küsima — aga miks minul ainult ema on?
Soovitused riigile:
Suhtuge perepoliitikasse aupaklikumalt, suurema hoole ja paremini läbimõeldud eeskavaga. Samas, kui pime diktatuur ja kergemini juhitavad üksikud inimesed ongi eesmärgiks, siis jätkake sama joont.
Ja lõpetuseks.
Kultuurigruppe on parem suunata ja neid manipuleerida, kui inimesed on üksi, ehk liiga iseseisvad. Nende emotsioonid alluvad kergemini stimulatsioonile, mida jagab meedia ning meediast küllastunud ühiskond. Kui pered ja leibkonnad on tugevad üksused, siis on nende suhe riigiga diplomaatilisem ja vabam. Üksistumine on tulevikku silmas pidades üks inimkonna jätkusuutlikkuse vaata et kõige suuremaid riske.
