Üha rohkem materjale uurides tekib arusaam, et praegused perekonnad ja peremudelid ei ole niivõrd kindlad kui need olid paarkümmend või sadakond aastat tagasi. Tänased pered on katki ja laiali, võitlevad oma eksistentsi eest nii tuuleveskite kui suurte lohedega. Aga sellest ei piisa...
Kolmekümnendad.
Võib julgelt öelda, et siis olid mehed mehed ja naised naised. Miks? Rollide pärast. Meeste domineeriv käitumine oli aktsepteeritav ja austatud nii ühiskonnas üldiselt kui ka naiste eneste poolt. Ehk teisisõnu — mehed olid karja juhid ja naistele meeldis see. Naisukesed armsakesed olid meestele olmeasjades toeks ja lasid end suuresihilistel juhtidel muudes asjades talutada. Ja mitte ainult ei lasknud talutada, vaid ootasid, et nii juhtuks. Meeste ja naiste polaarsus oli sama ilus ja paigas, nagu aastasadu tagasi.
Seitsmekümnendad. Ja pisut enne.
Rollide polaarsuses toimus muutus. Miks? Selle seletavad lahti sotsiaalsete mudelite analüüsijad. David Deida teeb sellega algust raamatus "Tõelise mehe tee" ("The way of the superiour man"). Mehed, tugevad nagu tammepuud, muutusid pehmeteks ja mittemidagi ütlevateks hipidest psühhedeeliliste ainete tarvitajateks. Aju ja taju avardavad ained on aga meie liigi omapärasuse aluseks ja üldiseks hukatuseks. Ühesõnaga tugevatest alfaisastest said järsult mitte enam beetad vaid lausa oomegad. Ühest äärmusest teise. Kui juba, siis juba. Mehed tahtsid, et neil, nagu ka naistel oleks olemas emotsioonidest juhitud mõtlemine. Mõned tahtsid seda liigselt ning tänu sellele avastasid, et siiamaani vaka all esinenud homoseksuaalsus on midagi ilusat ja loomulikku. Naised seevastu aga muutusid järjest iseseisvamaks, muutes nii olemasolevad peresuhted hapraks, jättes meestele üha vähem karjajuhi rolli ning kasvas veendumus, et naise roll on võrdne mehe omaga.
Tänapäev.
Mehed on peded ja naised on bitchid. Kuidas see nii juhtus? Naiste hulgalisel iseseisvumisel ei jäänud meestel muud üle kui oma karjajuhi instinkt kängu jätta. Naised teevad karjääri ja saavad iseseisvalt hakkama, nende ellu ei ole vaja enam tugevaid kindraleid, kes kogu pereväge kindlakäeliselt läbi tule ja vee juhtides suudavad pakkuda eluks vajalikku turvatunnet. Tänapäeva naiste jaoks on vajaduste püramiidi teine aste katki. Meeste jaoks on kolmas aste katki. Sinna peale on mõlemal poolel raske õhulosse ehitada.
Soovitused meestele:
Pane jalg maha, tõsta pea püsti ja löö käega vastu rinda. Muutu pehmest oravapoisist tugevaks lõviks. Väärtusta oma naisi ja lapsi. Väärtusta pereelu. Sina oled üheks tähtsaks osaks, et pere tekiks ja püsiks.
Soovitused naistele:
Võta jalg maast ära ja lase end jalust maha lüüa ja toetu õigele kindlakäelisele vastassugupoole esindajale. Sina saad tuge ja rahu oma rollis, mees saab sind ja lapsi juhtida ning rahu oma rollis. Ja naised, siis ei pea teie laps ühel päeval küsima — aga miks minul ainult ema on?
Soovitused riigile:
Suhtuge perepoliitikasse aupaklikumalt, suurema hoole ja paremini läbimõeldud eeskavaga. Samas, kui pime diktatuur ja kergemini juhitavad üksikud inimesed ongi eesmärgiks, siis jätkake sama joont.
Ja lõpetuseks.
Kultuurigruppe on parem suunata ja neid manipuleerida, kui inimesed on üksi, ehk liiga iseseisvad. Nende emotsioonid alluvad kergemini stimulatsioonile, mida jagab meedia ning meediast küllastunud ühiskond. Kui pered ja leibkonnad on tugevad üksused, siis on nende suhe riigiga diplomaatilisem ja vabam. Üksistumine on tulevikku silmas pidades üks inimkonna jätkusuutlikkuse vaata et kõige suuremaid riske.
23 kommentaari:
Vaata sügavamale :) Naised PIDID iseseisvaks muutuma sõja tõttu. Nad PIDID kogu koduse eluga ise toime tulema. Ja rinnet toetama. Ja kui oled kord juba PIDANUD, siis on raske, et mitte öelda võimatu tagasi abituks muutuda.
Paar aastat hirmu ei muuda paari tuhandet aastat instinkte ja harjumust olematuks. Sõda on kahtlemata üks väär jõud, mis tõukab selle suuna poole, kuhu oleme liikvel. Lisaks sellele on aga veel tugevamaid faktoreid, mis naiste iseseisvumisest pöördumist lihtsaks ei tee ja mis lubab meesterahvaid nii vabalt emotsionaalselt laamendada. Mis need on? Tuleb ümarlaua taga selgeks juurelda.
Kahju on, et traditsioonilistest pereväärtustest on vähe järel. Samas on ühiskond pannud ka naistele peale nii suured nõudmised igas valdkonnas, et lihtsalt koduste olmeasjadega tegelemine pole enam aktsepteeritav ega ka materiaalselt võimalik. Juba pisikesed tüdrukud kasvavad teadmisega, et nad peavad elus kaugele jõudma ja karjääri tegema ja ootused, mis neile esitatakse kujundavad ka nende nägemuse tulevikust ja pereväärtustest. Need pisikesed tüdrukud ei ole selles süüdi, et neid vennakestega ühtmoodi kasvatatakse. Probleemi tuleb otsida palju kaugemalt ehk mis siis vahepeal juhtus ajaloos?
Samas mängib kindlasti suurt rolli ka see, et tänapäeval iseseisvutakse noorelt ning kolitakse kodust minema ning tuleb ise hakkama saada. Vanal ajal elasid neiud nii kaua kodus, kuni abiellusid ja siis koos kaasavaraga viidi nad hobusel uude tallu, majja, lossi. Täna on eluolu selline, et noored elavad üürikorterites ja siis näevad MÕLEMAD töömaastikul vaeva, et kunagi suure vaevaga teenitud OMA majas elada ja peret kasvatada. Aga see maja on siiski pahatihti panga oma ja nii jäävad siiski mõlemad vanemad meeletuid töötunde tegema ning traditsioonilistest pereväärtustest on vaid õrnad mälestused...
Aga miks siin peatuda? Panen ette, et naistelt taas valimisõigus ära võetaks, sest mis võiks olla parem, kui end täielikult mehe otsustusvõime alla allutada.
@ Katu:
Iseseisvuslikkus ongi elustiil. Kui pank pidevalt sinu vara noolib on ju ellujäämiseks kõige tähtsam olla sõltumatu ja iseseisev. Tihtilugu õhkavad noored ja vähem noored tütarlapsed — oh kui oleks mingigi toetav element (peale vanemate, ent nendest tihti ei piisa), mis lubaks liikuda unistuste poole. Väike protsent nendest komistavad selle tugeva edasiviiva meeselemendi otsa, teised otsivad sihilikult selliseid meeselemente ja suurem osa rühib vastutuult edasi, pank ja bioloogilisest kellast lähtuvad hirmud kuklasse hingamas.
Niikaua, kuni on inimesi, kelle jaoks on pere ja lähedased inimesed tähtsamad kui misiganes muu materiaalne peibutis, niikaua püsivad pered koos oma väärtustega elus :)
@ Rents:
Osav ülepingutamine. Sellepärast kõheldigi enne nii kaua, kui naistele valimisõigus anti :)
Osav üldistamine, rääkimata sellest, et naistele ei antud valimisõigust (kui näiteks Eesti välja arvata, siin tõesti anti kohe vabariiki luues), vaid USA-s jms riikides nad pigem võtsid selle. Ja tegelikult on minu torkav toon tingitud sellest, et poleks arvanud, et see teema on nii oluline, et tasub kohe maksta, et selle ikka blogipuu esilehte saaks, et kõik loeksid, et kogu maailmas muutusid mehed narkootikumide tõttu naiselikumaks. Minu meelest kasutati narkootikume aktiivselt siiski ainult teatud riikides ja Eestist läks näiteks LSD-pidu suhteliselt mööda. Aga arutelu, mis toetub kaheldava väärtusega faktidele ja ei sisalda just eriti sügavat analüüsi, nagu esimene anonüümik juba viitas, ei ole väga... Sügav...
P.S. Tuli meelde, et kuna feministid on koledad ja karvased lesbid, pean igaks juhuks ära mainima - minu täiesti valede väärtustega suhe on kestnud ca kümme aastat. Mehega. Kes ei ole gei.
@ Rents
Mul on hea meel, et mu arutelu sulle korda läks.
Mulle meeldib filtreerida ühiskonna valupunkte läbi enese prisma. Süvateaduslikke fakte või ajaloolist "minul-on-õigus-et-nii-läks" arutelu taga ajades mine uuesti kooli või loe terve vikipeedia läbi.
Paljud põhjused on mulle teadmata ning misiganes relvaga inimestes pereväärtuste ja sellega seonduva puudutamine intrigeerib mind :)
Pean aga mainima, et torkava tooniga naisterahvaid söön ma hommikusöögiks, nad ei anna enamasti kunagi pearoa mõõtu välja.
P.S. Tundub, et sinu jaoks on kümme aastat kooselu justkui suur saavutus? ;)
Loomulikult on ajalugu väga äge, aga ma olen üsna kindel, et tänapäeva ühiskonda koos 7 miljardi inimesega ei saa ülal pidada puhtalt meestööjõuga. Paraku on ühiskonna arenguks vaja seda, et naised teevad tööd ja läbi selle loomulikult on nad ka iseseisvamad. Ma ei arva, et peaks minema ajas tagasi ja hakkama mingeid minevikuidülle otsima, sest need lihtsalt ei toimi, need ei hoia seda ühiskonda ja ka perekondi koos. Seega oleks ikka vaja edasi vaadata. Praegu jääb mulje, et mehed ei oska naistele pakkuda muud kui materiaalset toetust (mida enam vaja pole) ja naised ei oska meestelt küsida emotsionaalset või vaimset tuge, kuigi seda on neil vaja (arvestades naisteajakirjade jm foorumite populaarsust). Naised ei saa KÕIGEGA üksi hakkama, aga praegu küsitakse abi pigem naistelt kui meestelt. Oleks tore, kui saaks hoopis (oma) mehelt abi küsida, kasvõi selle pärast, et mehed mõtlevad ju teisiti - saab nö teise nurga alt asja vaadata, aga kui mees hakkab hoopis käskima ja ei jäta valikuvabadust, mida sa siis ikka teed...
@ Blogielis
Saan su mõistlikest argumentidest aru.
Sotsiaalsete mudelite valdkonnas ei saa ajas tagasi minna. Saame liikuda ainult edasi. Saame omandada tarkusi juba läbitud perioodide rollidest ning panna need kõik üheks heaks paketiks, mis tõotaks rohelisemat rohtu ja sinisemat taevast.
Ideaalne lahendus võiks olla pere, kes oskab ja toetab üksteist. Kõigil on õigus sellisele perele. Naisel on võimalus tööl käia, ennast teostada ning tunnustatud saada, sealjuures unustamata talle looduse poolt pandud rolli elu kandjana. Mehel on võimalus olla pere talaks ja kandvaks jõuks füüsiliselt, emotsionaalselt ja materiaalselt.
Rõhk on üksteise austamisel ja toetamisel. Pealegi, kullakesed, ärge unustage valemist armastust, mis on kõige harmoonilise aluseks.
Meeste jaoks on minu teadmise kohaselt olemas mitmed Meeste Ülikoolid, et see sugupool ei unustaks ära oma rolli ning tunneks sellest ka rõõmu ja oskaks seda hinnata. Loodan südamest, et midagi sellist on olemas ka naiste jaoks :)
Hea on lugeda et pereväärtustest kirjutab meessoost isik. Mina leian et selliseid teemasid tulebki palju rohkem ja palju valjuhäälsemalt kajastada. Mehed on kaotanud igasuguse autoriteedi- mina kui naine vaatan neile ylevalt alla sest pole siiamaani näinud meest kellesse tõesti austusega saaks suhtuda. Varasemate perioodide mehed tundusid julgemad ja ausamad olevat. Mees, kes tahtis endale perekonda ,nägi selle nimel vaeva et luua endale OMA perekond. Ja minumeelest on see ainult hea märk kui mehel tekib naise suhtes selline omanditunne- tema naine. Mees, kes on millegi loomise (olgu sees siis töö, majaehitus või perekonnaloomine) nimel vaeva näinud ei hakka "enda loodut" halvustama, selle yle nalja heitma või seda alaväärtustama. Seega tundub et vanasti suhtuti suurema austusega oma naisesse. Seltskonnas taheti pigem näidata et enda naine on see kõige ilusam ja armsam. Seetõttu suutsid ka mehed ennast paremini vaos hoida. Vaevalt et yks enesest lugupidav mees yldse vaevuks mingit mööduvat plikat tänaval kommenteerima: oo kui kena (teda paneks päris hea meelega) Selline teiste naiste pidev kommenteerimine oleks ka neist endast väga halva mulje jätnud. Tänapäeval ei kuule ma muud kuidas mehed kellel endal naised olemas muudkui kommenteerivad - ossa millised rinnad, vat kui kena tagumik, täispakett- vahetaks iga kell oma naise vastu välja jne..... Tekib kysimus et millised koletised siis nende endi naised on . Ja seda ei pane keegi pahaks sest sellega on nii ära harjutud... lihtsalt kahju.
Mehed on igasuguse autoriteedi kaotanud? Tohoh.
Mehed ja naised on võrdsed, mis sest, et mehed juhivad naisi (ja spirituaalsel tasandil vastupidi). Kellegi peale ülevalt alla vaadata on esimene suurem spiraal mõistmatusse.
"Oma" on hea. Sellel on hea kõla ja hea emotsioon. Peaasi, et "oma" ei segune liigselt kontrollivuse ja armukadeduse ja muude vürtsidega. Roog peab olema mitme maitsega, ent mitte üle maitsestatud.
Ja kui mees on pühendunud, siis naljalt igasugu poolvihjatud kommentaare möödujate kohta tema käest ei kuule. Selleks, et tõeline mees aga pühenduks, läheb vaja tõelist naist.
Midagi nii koledat ma nüüd küll ei öelnud, et oleks olnud põhjust kohe oma toa ja loa reegleid rakendama hakata, aga kui sul tsensorina parem tunne on, siis miks mitte. Venemaal on olemas kursused naistele, kes tahavad mehele saada - midagi geishade ideoloogia sarnast, et oskaks lisaks söögivalmistamisele muid asju ka, räägitakse naiselikust käitumisest jms. Euroopas saab ülikoolis õppida "kodumajandust", kus õpetatakse süüa tegema, koristama ja lihtsamaid kodumasinaid (mikrolaineahi, pesumasin, köögipliit, nõudepesumasin) kasutama. Eraldi naiselikkuseteemasid seal ei käsitleta, aga ausalt öeldes ei kujuta ma ka ette, mis sihtgrupp võiks soost olenemata vajada koolitust mikrolaineahju kasutamise osas. Kujutan ette loengut, kus õppejõud käib mööda saali ja karjub hüsteeriliselt:"READ THE FUCKING MANUAL!!!"
Kurat, kuidas ma ometigi öelda unustasin, et tegelikult on enese jõuga kehtestamine ja oma reeglite pealesurumine muidugi kultuurilisest vaatenurgast väga mehelik. :D
Iseenda koolitajad naiselikkuse alal ei ole sugugi halb nähtus.
Saavutus on see, et sa rolle tunnistad ja enda rolli omaks võtad :)
Ja sinusugust kaost tulebki kontrollida ja tsenseerida, muidu lähed veel üleannetuks kätte ära :)
Koolitamised on küll toredad, aga millel need põhineda võiks? Mis on siis mehe ja naise roll?
Ma otsin oma magistritöö jaoks soorolli mõõtvat skaalat ja kõige levinuma skaala järgi on näiteks julgus maskuliinsuse omadus ja teistega arvestamine feminiinsuse alla kuuluv. Selle järgi ei peaks naistele julgust üldse õpetama ja meestele teistest hoolimist samuti mitte. Jama ju.
Küsides mis on naise ja mehe roll, torgid sa tammi, mille taga on minu arvamuse tulvavesi, mis on kokku sulanud kogemustest, ümbritsevatest inimestest ja vanemast ja uuemast analüüsivast teadusest.
Oled sa kindel, et sa seda tammi tahad torkida? ;)
jep... nõustun sellega et pühendunud mees naljalt kommentaare ei loobi. ent senikaua kuni ta pühendunud pole , olgu vaba ja vallaline ja siis on see kommenteerimine ka õigustatud. miks luua suhe kui sellesse ei kavatseta pühenduda. jutt käiski nendest meestest kellel endil see väljavalitud naine kellele pühenduda juba olemas on. kui mees juba näeb et tema kõrval ei ole see tõeline naine siis miks ta hoiab naist teadmatuses ja jätkab seda suhet.
Novot, hilja juba, sest ma poolvabatahtlikultkohustuslikult lubasin teha novembri lõpuks jutukese-ettekande mehe ja naise bioloogilistest, psühholoogilistest, sotsiaalsetest, füüsilistest rollidest abielus. Toetudes loomulikult antud valdkonna teadlaste teooriatele, uurimustele ja faktidele. Mis nüüd saab :D
Aga pühendumise, austuse ja aususe kohta ütleks seda, et inimene võiks ikka kogu aeg olla antud väärtustega, mitte rääkida, et kui leiab selle tõelise naise või mehe, siis hakkab pühenduma ja austama. Kui inimene vallalisena käitub nagu mats (või midagi), siis vaevalt, et ta endale selle tõelise kaaslase leiab. Miks peakski. See on ju pm sama jama jutt, et kui võidan miljoni, siis hakkan õnnelikuks.
Töö iseendaga ning enda sisse vaatamisega ongi raske!? =)
Ja siin ei ole suurt midagi pistmist sellega, kummast soost me oleme. Äärmisel juhul on meil lihtsalt erinevad mehhanismid, kuidas me informatsiooniga toimetame.
Julgen seda väita isiklikku, professionaalsest ning lugemuslikku kogemust arvesse võttes.
Sestap tahakski küsida, et millest te siis tegelikult räägite, kui oma ego kõrvale panete? Millised on olnud need teie kogemused, õppetunnid, taust, jms, mis on ajanud teil "harja punaseks", et kui keegi soovib/tahab/julgeb teie pildiga vastanduda, siis on vaja teda "manitseda, et tegelikult on asjad ikkagi teisiti"?
Võiks ilmselt ühe korraliku magistritöö kirjutada ainuüksi selle kommentaariumi põhjal ning proovida analüüsida, miks üks või teine seisukoht välja on öeldud just selliselt, nagu lugeda võib. Aga kui seda teha oskamatult, oleks tegemist samasuguse sildistamisega, nagu iga teine ning ma ei näe antud juhul asjal mõtet. Pigem tahaks lihtsalt kommenteerida Blogielis'e viimast postitust, kuna minu jaoks oli see juba midagi sellist, mille üle tahaksin isegi arutleda. (Vabandan teiste ees, kui tundun üleolev, kuid päris mitu varasemat kommentaari tekitasid minus lihtsalt kukepoksi mulje =)
Kuna tundub, et sa oled antud teemaga teoreetilises plaanis ka rohkem tuttav, siis ilmselt oskad samamoodi kirjeldada seda, et millised on need hirmud ja ootused, miks me ei käitu alati oma tegelike väärtuste kohaselt, vaid tihtipeale kipume esitama (ja esindama) näilisi väärtusi.
Millised on need hirmud ja ootused, miks me ei käitu alati oma tegelike väärtuste kohaselt, vaid tihtipeale kipume esitama (ja esindama) näilisi väärtusi?
Sõltub olukorrast loomulikult!
See küsimus on liiga üldine ja samas keeruline, et sellele mõistlikku vastust anda :D
Pealegi, ma ei arva, et ma olen eriti pädev antud alal, aga kui niisama lobiseda, siis näiteks inimesed tahavad mingisse gruppi kuuluda ja kardavad seda gruppi kaotada.
Osad on jällegi madala enesehinnanguga ja kardavad, et nad ei saa muud moodi rahulikult elada, kui iseenda tõelisi väärtusi alla surudes.
Paljud kindlasti ei teagi, mis nende väärtused ON, vaid teavad rohkem, mis nende väärtused EI OLE. Siis tekib ka "lühiseid", sest pole päris selge, kes sa oled.
Paljud hirmud on tekitatud lihtsalt paari-kolme kogemuse najal ja siis hakataksegi pidevalt oma hirmule toetust otsima, et öelda, et näete, see on õige, et ma kardan. Ehk siis hirm polegi nagu päris hirm, vaid rohkem iseenda käitumise/mõtlemise õigustamine.
Kuna hirm on ilmselt ka üks ellujäämisinstinkti osa, siis on seda üsna lihtne tekitada nii iseendale kui teistele, samas, inimestele mõjuvad erinevad asjad ja nii ongi hirmude maailm mitmekesine.
Ega kõik pole alati nii mustvalge kui tundub. Praegune "vaba" ühiskond ei tähenda piiride kadumist või pereväärtuste mitteväärtustamist.
Olge mureta, leidsin juba lahenduse :)
Pered on siiski ühte faktorit silmas pidades jätkusuutlikud, misiganes seisus nad ka hetkel poleks. Mis see faktor on, saad teada kui maksad mulle viis eurot. Või teed õlamassaaži. Või kirjutad kasuliku artikli toitumisest. Või vaatad ühte punkti järjest silmagi pilgutamata tund aega. Odavamalt ei anna.
Postita kommentaar