Kas minu uus avastus ja sellest õhinal rääkimine on mu lähedastele sütitav või pigem vastumeelt tekitav?
Alles hiljuti sain lisaks positiivsetele kommentaaridele elus esimest korda väljaütlemise, et: "Su tuhin ja hull entusiasm on väsitav." Otseselt sõnastamata ja tahtmatult esitati palve mitte enam nii haaravalt kirjeldada asju, mis mulle meeldivad. Sest kuigi ma võin kirjeldada paljutki entusiastlikult, kaasaarvatud oma hobisid ja töödki, arvas too lähedane inimene, et kuna mul on liiga palju, millest entusiastlikult rääkida, ei jõua ma tänu sellele millelegi konkreetselt keskenduda. Ehk vaimustun paljust aga tegelen pikemalt vähesega.
Algul üllatusin ja sain pahasekski selle väite peale. Ent siis sain aru, et kuigi enamus, kellega siiamaani olin suhelnud, arvasid entusiasmi positiivsete omaduste kilda, võib see vähemuse puhul olla teistmoodi. Proovisin ennast asetada teise kingadesse ja mõelda, et mis on põhjuseks, miks mulle entusiasm meeldima ei peaks.
Ehk on kuulajal hoopis vajadus rahu ja ühe kindla joone järele? Kas ehk õhinal rääkijat sisse hingates tekib kadedus või trots, et enesel selliseid emotsionaalseid hetki liiga vähe esineb?
Küsimusi ja vastuseid oli palju, aga tulemuseks oli üks — tagasiside on alati väärtuslik, kuid selle tulemusel ei pruugi ma enam nii entusiastlik tolle kommentaatori läheduses olla. Hakkan kaaluma, mida suust välja ajada ning tänu sellele tunnen, et võin temaga vähem avatud olla ning kaugenen tollest inimesest kindlasti omajagu.
Inimesed, kui te blokite enda elus entusiasmi, siis te blokite endast ka entusiastlikud isikud, killukese optimismi ja kirevad emotsionaalsed värvid.
Ja kui te enda entusiasmi jagate, kas tahate, et teid kuulatakse ja teie rõõmu jagatakse või soovite, et teid tõrjutakse kui liiga agarate ja positiivsete omadustega isikut?
1 kommentaari:
Pigem ootaks ikka poolehoidu. Samas pole ka midagi halba astuda kinnistunud ja konservatiivse suhtumise vastu.
Postita kommentaar