Jõululood 2013

Kõik on siia ilma loodud elama maksimumvõtmes. Kui raiskad, raiska korralikult, kui armastad, armasta kogu täiega, kui jagad soojust, jaga nii, et varbad külmetama hakkavad ja kui naudid jõulu, siis nii, et aisakella heli sind magada ei laseks.

Peame siinjuures meeles ka neid, kellel pole võimalusi ja tahtmist.

Mõnusat sooja ja vatilumist jõulumõnu. Kallistage üksteist.

Siit tuleb 5 pühadelugu:




5. Bing Crosby - It's Beginning to Look A Lot Like Christmas







4. Margaret Whiting & Johnny Mercer - Baby, It's Cold Outside







3. Shirley Horn - Winter Wonderland







2. Nat King Cole - The Christmas Song







1. Üks hea jõulumuusika kontsert jäi kiriku sisse, aga selle meenutuseks alternatiivselt kollektiivilt üks häältegammas ilus pala.
N Sync - O' Holy Night

Eedenlik või mitte?

Kui Martin Eden oma igapäevase raske rutiiniga harjus, sai ta aru, millise looma see temast teinud on. Tal ei jäänud aega mõtlemisekski, seda pidi ta juurde ammutama, muutes alkoholi abil reaalsust siis, kui töönädal lõppes ja lõpetas, kui uus töönädal algas.

Mul on hea meel, et mul alkoholismi tunnuseid ega toda ennast küljes ei ole. Mul on hea meel, et ma suudan ka suitsetamise vajadusest ja harjumusest üle olla. Mul on hea meel, et veel on mõtlemiseks ruumi ja natuke aegagi. Küll aga kummitab mõttekabineti alumise sahtli tagumises nurgas üks rahutu idee, et normaalne mees ei saa sellist koormust taluda ilma, et midagi murduks.

Ehk siis küsimus mu peas kõlab, et millist lõivu on vaja maksta selleks, et ennasthävitava raskevara rutiiniga harjuda? Ja ma pean silmas eelkõige lõivu, mis tuleb maksta endale ja iseenda ressursside abil.

Välised tegurid nagu näiteks sotsiaalsed suhted, majanduslik tasakaal ja halvad harjumused võivad olla pigem just riskifaktoriteks, mis tekitaksid murdumiseks suurema tõenäosuse.

Ent siiamaani ma ei suuda tuua välja ühtegi mõra või kalduvust, mis viitaks sellele, et olen martineedenlikult loomastumas. Jah, raske on. Jah, ulun huntidega. Jah, tapan end tööga. Aga jooma ei aja ja agressiivseks ka mitte. Äkki on see ainult aja küsimus?

Või äkki on mul mingi salarelv, millest ma ainult pooleldi teadlik olen?
Või äkki...?

http://www.jacklondons.net/writings/MartinEden/chapter17.html

Ma ei tea veel pooli asjugi. Ja see on hea. Sest tänu sellele on mul võimalik õppida ning teada saada tõdesid, mis võivad aidata kaasa järgmiste tõekspidamiste omandamisele ja need omakorda järgmistele ja nii edasi.

Jäin mõtlema selle üle, miks mehed võitlevad. Mis sunnib neid vaatama otsa võimalusele, et tagasiteed ei ole ning kasvõi elu hinnaga endast kõik välja panema, et võita ennast ja alistada vastast. Sest olgem ausad, kõige pealt tuleb võita ennast, et võita kedagi teist. Pean silmas eelkõige võitlussporti.

Kui võitleja astub ringi, käib ta silme ees ainult positiivne visualiseerimine. Ta kujutab end ette tulevikku, kus ta on vastase alistanud ning näeb ennast jagamas lööke, mis tagavad talle võidu. Aga kuklaga tunneb võitleja ka seda, et tal on vastas keegi, kes on temaga võrdne. Keegi, kes on ohtlik ja võib purustada tema visualiseeritud tulemuse. See konflikt vallandab sportsõdalases adrenaliini ning see toidab tunnet, et tegemist on sündmusega, millel on erakordne tähtsus elus. Tegelikult kaks meest lihtsalt peksavad teineteist kuni esimene neist väsib või vea teeb. Esmapilgul tundub ju brutaalse lollusena?

Ma ei puuduta siinkohal neid, kes ninad teibiga otsaette kleebituna primaatide kombel pimedal tänaval ootamatuid kohtumisi otsivad ja igapäevaselt end pidevalt kätega väljendavad. Selline käitumine on minu maailmas pärsitud ning ei vääri siinkohal pikemalt peatumist.

Mis sunnib aga "päris" sõdalasi võitlema nii enda kui oma võrdse vastasega? Au? Ambitsioon? Tunnustus? Loomus? Sukeldun.

Au. Enese väärtuse tõestamine mehena. Väide "olen parem mees kui kellegi nokauti löön," ei pea niivõrd palju paika kui et "andsin endale lubaduse, et võidan, seega võidangi." Seega au hoidmine, eelkõige enda silmis, võib olla üheks põhjuseks. Ja olgem ausad, au on üheks meest defineerivaks omaduseks läbi ajaloo ja kultuuride.

Ambitsioon. Saada paremaks ja pidevalt paremaks. Taaskord tõestada endale, et eesmärk alistada kõik vastased ja saada parimaks, on hea eesmärk ning väärt täitmist. Tea, mida teed, väldi vigu ja tee kõike nii hästi ja võimsalt kui suudad. Väärt omadus.

Tunnustus. Tunda eesmärgistatud võitluse ning eriti võidu puhul sõprade, pere ja armastatu toetust ja julgustust on omakorda rahuldust pakkuv. Selle nimel, et lähikondsete sellist tunnustust ära teenida, rabelevad paljud - et mitte öelda - kõik inimesed. Tunnustusega seotud on ilmselt ka aukartuse otsimine. Võitleja otsib osaliselt seda, et tema peale vaadatakse kui tugeva ja täisväärtusliku isendi poole. Kas just alt üles, aga vähemalt on ta oma täieõigusliku koha teiste seas igati välja teeninud. Alfa, noh.

Loomus. Üks väike lugu. Jões ujus konn ja jõe äärde jõudis skorpion. Skorpion tahtis saada jõe teisele kaldale ning palus konna, et see teda aitaks. "Ei," vastas konn selle peale, "ma ei saa sind üle aidata, sa torkad ju mind oma mürgise nõelaga."
"Miks ma peaksin sind torkama, siis me upuks ju mõlemad."
Konn mõtles selle peale ja arvas, et loogiline oleks, et ujumise ajal skorpion teda ei nõela. Võttis siis skorpioni selga ning asus üle jõe ujuma. Jõe keskel torkas skorpion konna oma mürgise nõelaga. Uppudes küsis ahastuses konn: "Miks sa mind ikkagi torkasid, kuigi lubasid, et ei torka?"
"See on mu loomuses," vastas skorpion.

Mõne inimese loomuses on võidelda. Kas siis eelnevate omaduste pärast või millestki muust tulenevalt, sõltub karakterist. Paljude loomuses on mitte kunagi võidelda. Ma ei nimeta seda alistumiseks, lihtsalt on inimesi, kes leiavad, et maailm ei ole loodud võitlemiseks. Ei ole õiget ega halvemat lähenemist, on erinevad loomused.

Kõik, kes te asute võitlema või juba võitlete - tehke seda headel eesmärkidel, ärge tehke seda lihtsalt vägivalla, armastuse puudumise või vähetähtsa sotsiaalse grupi tähelepanu pärast. Võidelge lähedaste, armastatu ja paremaks saamise pärast. Ja mitte ainult puuris.

P.S. Noortel meestel on viimasel ajal trendiks muutunud võidelda armastatute vastu, mitte nende pärast. See on ka põhjuseks, miks täisväärtuslikke suhteid üha vähemaks jääb. Ego vajab küll toitmist, kuid mitte heade suhete purunemise hinnaga.


Õppige, võidelge ja armastage!