Ajad on edasi läinud ja neljast aastajast on saanud kolm. Talv on ära kadunud, selle asemel laiutab lõputult pikk sügis, mis läheb sujuvalt üle sama niiskeks ja külmaks kevadeks. Mine või suusatama. Mägedesse.
Müügitöö on külge kasvanud ja üha enam mõtteid uitab selles suunas, et miks terve elu müügiga seondub. Ei seondu, sa väidad? Tule võtame kunagi koos õlle või paar ja ma üritan sulle sööta ette paar põhjusmõttelist fakti. Liiga igav on selle üle arutleda helendava ekraani ees.
Vene rahvusest inimesed on imelikud. "Ma oljen njelikendkjolmkjummend jaastat jeestis jelanud ja mjul pjole siiamaani vaja olnud eesti keel." Huvitav, kas pole. Vene karu on siiamaani head tööd teinud, aga tundub, et viimaks vajus seegi kiskja peaaegu lõputusse talveunne. Muidugi enne viimsepäeva õhtut ei tohi hõisata, sest isegi unise peaga rahmab see karu veel siia-tänna käpaga. Küll saab pähe britannia, küll skandinaaviamaade esindajad ja ka endised liidumaad tunnevad ennast vahel venemaa ees nagu õpilased, kes pärast tunde õpetaja juurde on kutsutud. Igaljuhul häbi eesti keelt mitteoskavatele venelastele. Ma ei jaota tavaliselt inimesi klassidesse, aga kui sa elad minu kodumaal, sealjuures oled juba aastakümneid elanud, ja meie emakeelt ei valda, pole sa minuga samast klassist.
Aga mis siis ikka. Ülejäänud minge otsige sooduspakkumisi ja tehke oma elu puudutavaid otsuseid. Ja vaadake, et õigesti otsustate - mõnda varianti teist korda valida ei saa.
