Tuleviku ja mineviku deemonid

Ma ei saanud algul Bruce Lee'st aru, kui ühes faktipõhises Hollywoodi taaslinastuses ta oma nägematutelt vaimudest vaenlastelt kogu aeg kolki sai. Peaga seina ja nuiaga kõhtu. Mis mõttetu kontseptsioon? Mis minevik? Mis varjud? Augutäide.

Ent ise tõdeda samasuguseid asju on valus. Vajaduste püramiidi viies tase ütleb hoolikalt ära, et kui kõik on olemas, jääb veel eneseteostus. Enese teostamine on aga tunduvalt raskem, kui mõni seik või nägu sind minevikust kummitab. Siinpuhul näebki vist ainult kaks varianti ilmavalgust - kas õppida täielikult andestama ja lasta sellega seonduvatest emotsioonidest lahti, VÕI konkreetselt mineviku ebameeldivusi tekitavad sõlmpunktid ükshaaval lahti harutada ning segastesse asjadesse selgust tuua. Back up or get in. Las vastus tuleb ise minuni.

Leebe loodusõnnetuse fenomen

Huvitav on fakt , et loodus, eriti just halvad loodusolud lähendavad inimesi ning sunnivad neid paremini läbi saama. „Suure talvetormi ajal”, 26. märtsil, kui vaid ööpäevaga oli tulnud maha paarkümmend sentimeetrit lund ning linn sattus piltlikult lumevangi, suhtlesid kõik omavahel kui sõbrad. Polnud enam ülemust ja alamat, taksojuhti ega sõitjat, teenuse ostjat ega pakkujat, kõik olid lülitatud standby mode’i ja kõigil oli linn sõpru täis – sest mõjus ju kõigile paks lumehang õues. Kiire pilk õue ja kaaslasele otsa võttis näo naerule ja ükskõik milline barjäär – keeleline, sooline või aateline, oli murtud ja põrmustatud. Jutt jooksis ja tuju oli laes, vaatamata sellele, et kõigil oli probleeme massiivsete hunnikutega, mis kõike liikuvat blokeeris. Mingi väike hääl sosistas: „Oleme kõik koos selles supis” ning igasugune vaenulikkus kadus.

Selline sõbrunemine on omaette fenomen, mida esineb vist üksnes leebete „loodusõnnetuste” puhul. JÄRELIKULT on ka see fakt kliimamuutust igati soosiv, peaasi, et kliima halvemuse poole pöörduks, sest siis saaksid meist kõigist – juutidest ja araablastest, araablastest ja ameeriklastest, ameeriklastest ja venelastest, venelastest ja eestlastest - sõbrad. Lugupeetud riigikogu, laske seda mõtet oma erinevatel departementidel vaagida ja analüüsida ning parandage meie integratsioonipoliitikat!

Ajad on edasi läinud ja neljast aastajast on saanud kolm. Talv on ära kadunud, selle asemel laiutab lõputult pikk sügis, mis läheb sujuvalt üle sama niiskeks ja külmaks kevadeks. Mine või suusatama. Mägedesse.

Müügitöö on külge kasvanud ja üha enam mõtteid uitab selles suunas, et miks terve elu müügiga seondub. Ei seondu, sa väidad? Tule võtame kunagi koos õlle või paar ja ma üritan sulle sööta ette paar põhjusmõttelist fakti. Liiga igav on selle üle arutleda helendava ekraani ees.

Vene rahvusest inimesed on imelikud. "Ma oljen njelikendkjolmkjummend jaastat jeestis jelanud ja mjul pjole siiamaani vaja olnud eesti keel." Huvitav, kas pole. Vene karu on siiamaani head tööd teinud, aga tundub, et viimaks vajus seegi kiskja peaaegu lõputusse talveunne. Muidugi enne viimsepäeva õhtut ei tohi hõisata, sest isegi unise peaga rahmab see karu veel siia-tänna käpaga. Küll saab pähe britannia, küll skandinaaviamaade esindajad ja ka endised liidumaad tunnevad ennast vahel venemaa ees nagu õpilased, kes pärast tunde õpetaja juurde on kutsutud. Igaljuhul häbi eesti keelt mitteoskavatele venelastele. Ma ei jaota tavaliselt inimesi klassidesse, aga kui sa elad minu kodumaal, sealjuures oled juba aastakümneid elanud, ja meie emakeelt ei valda, pole sa minuga samast klassist.

Aga mis siis ikka. Ülejäänud minge otsige sooduspakkumisi ja tehke oma elu puudutavaid otsuseid. Ja vaadake, et õigesti otsustate - mõnda varianti teist korda valida ei saa.