Huvitav on fakt , et loodus, eriti just halvad loodusolud lähendavad inimesi ning sunnivad neid paremini läbi saama. „Suure talvetormi ajal”, 26. märtsil, kui vaid ööpäevaga oli tulnud maha paarkümmend sentimeetrit lund ning linn sattus piltlikult lumevangi, suhtlesid kõik omavahel kui sõbrad. Polnud enam ülemust ja alamat, taksojuhti ega sõitjat, teenuse ostjat ega pakkujat, kõik olid lülitatud standby mode’i ja kõigil oli linn sõpru täis – sest mõjus ju kõigile paks lumehang õues. Kiire pilk õue ja kaaslasele otsa võttis näo naerule ja ükskõik milline barjäär – keeleline, sooline või aateline, oli murtud ja põrmustatud. Jutt jooksis ja tuju oli laes, vaatamata sellele, et kõigil oli probleeme massiivsete hunnikutega, mis kõike liikuvat blokeeris. Mingi väike hääl sosistas: „Oleme kõik koos selles supis” ning igasugune vaenulikkus kadus.
Selline sõbrunemine on omaette fenomen, mida esineb vist üksnes leebete „loodusõnnetuste” puhul. JÄRELIKULT on ka see fakt kliimamuutust igati soosiv, peaasi, et kliima halvemuse poole pöörduks, sest siis saaksid meist kõigist – juutidest ja araablastest, araablastest ja ameeriklastest, ameeriklastest ja venelastest, venelastest ja eestlastest - sõbrad. Lugupeetud riigikogu, laske seda mõtet oma erinevatel departementidel vaagida ja analüüsida ning parandage meie integratsioonipoliitikat!
