Kuidagi päevikulaadseks üllitiseks hakkab siinne apdeitimine taas muutuma.  Ja üritan endale õigustada, et see ei ole mingi maitsetee juures tunnetest rääkimine vaid hoopis hankmoodylik virutan-sulle-oma-kirjatükiga-näkku-kui-tahan tegevus. Ma loodan, et meie generatsiooni pädevikud noormehed ei kasva aga üles seda meest idoliseerides, muidu on me tulevane riiklik mänguväljak täis nunni panevaid ja oma kust joovaid mehehakatisi, kes tunnevad naisi ainult viimases hädas.

Hea on välja öelda asju, mis muul ajal jäävad pähe uitama. Ja kui ma teid siia ridadele asetan, siis ma ei taha teist tükk aega piuksu ega kolksu oma mõtetes kuulda. Niigi on mõtete sigrimigri viimasel ajal liiga elavaks läinud. Nagu viieaastase lapse peas näidataks kõiki Kubricku filme korraga. Miks nii kiire on kogu aeg? Miks mul peab nii kiire olema kogu aeg? Miks?

Ise valisin, on esimene vastus. No aga miks ma siis ei vali uuesti aeglust ja aja rahulikku voolamist. Pff, kui ma seda teaks, siis mul ei oleks kiire ja ma ei otsiks neid vastuseid. Äkki olen ma hoopis oma loomulikus olekus ja ei teadvusta enesele, et hoopis kiire päevatempo üle heietamine on minu normaalne olek. Nagu mingi vana mees juba, ausõna. Tegelikult olen tundnud küll hiljuti, et olen vananemas või et olen vanem kui aasta või paari eest. Leidsin paar nädalat tagasi oma peast hallid karvad. HALLID KARVAD! Need pidid küll seksikad olema, ent see on ka ainus lohutus nende puhul. Ju nad siis peavad tekkima, olgu see siis keha või meele vananemisest. Ma tean küll, et nad tulid pärast pingelist perioodi, kus rapsimise ja multitaskimise tagajärjel mustmiljoneid ajurakke päevas hävitasin. Alles hiljuti. Mõnikord praegugi.

Parem hakkas.

Finantsilised probleemid teevad mulle veel aeg-ajalt muret. Olen õppinud nendega aja möödudes üha paremini toime tulema, aga nad kummitavad mind veel siiani. Olen kontrolli alla saanud hirmu, mis tekib veel lisaks enda ülalpidamise eest muretsemisele. See on kellegi teise ülalpidamise eest muretsemine. See on harjumatu ja veel aeganõudev hirm, millega hakkan juba tihti toime tulema. Aeg-ajalt tundub tulevik tume. Aga see eest on KURADI rahuldustpakkuv endale kõike anda. Ka materiaalselt...

Hea küll, praeguseks on hääled peas saanud ka trenni teha. Ehk nad nüüd väänlevad mõttepiimhappe tagajärjel pisut oma nurgas ja ei topi oma hääletut agendat mõnda aega mu vaimuperroonile. Ahjaa, piimhape ei ole enam lihasvalu põhjuseks. Targad teadlased kuskil prillide taga leidsid, et valu teeb hoopis lihase rebenemine, kui seda pingutuseks kasutatakse. Mine võta siis kinni. Või lase lahti. Ise tead.

Meil on aega veel, kõigil on aega veel

Kiirel tööajal tuleb nii palju hiilgavaid mõtteid - teeks muusikat, kirjutaks raamatu, teeks kallimaga seda, teist ja kolmandat, õpiks juba ammu nimekirja lisatud kursustel, kasvõi suusataks (või antud juhul lumelauataks, sest ma ei ole seda veel kunagi proovinud). Nii kui töö on läbi, kaovad need mõtted nagu hiired kassi eest peitu. Järele jääb ainult soov puhata. Teinekord ka mängida. Tihtilugu magada. Kuidas iganes keha ja vaim ennast taastada üritab. Aga ükskord jõuab aega, millal käitan mootorsae ja...
... ilmselt lõhun raginal ahelad, mis hoiavad mind ja aega lahus.

"Siis joome teed ja laual muudki veel on..."

Kunagi sõber näitas mulle üht kunstiteost, mis oli kokku kleebitud tuhandetest väikestest mängukaartidest. Ütlesin pildi autori kohta pooleldi üllatudes - tal pole vist ajaga midagi peale hakata. Minu poolt hetkel ilmselt loomulik reaktsioon, ent sõber tegi krimpsus nägu ja ütles, et ma ei oleks nii kade ega üleolev. Aega läks, ent ma sain sellest kommentaarist aru. Ma tõest imestasin tol hetkel ainult fakti üle, et tundide ja päevade viisi pildikesi kleepival inimesel on aega ja minul ei ole. Ilmselt tundsin kadedust ja kurbust, et mul endal nii palju aega pole, et kasvõi pildikesi kleepida.

"Läks aega, mis läks, aga aega läks."  Valga vanasõna

Aeg on kõvem ressurss kui raha. Aeg on väärtuslikum. Ütlen igaks juhuks noorte keeles kah - papp on lahja, aeg on teema. Raha eest aega ostes saab seda väärtusena vähem kui aega raha vastu vahetada. 10 ühikut aega andes saad 10 ühikut raha. 10 ühikut raha andes saad aga 9 ühikut aega. Kuhu üks ühik kaob? Elu loomulik käik võtab oma intressi. Uni, töö ja taastumine. Aja nappuse tõttu mahukate Maslow püramiidi tippude edasilükkamine. Piisav motiiv eneses peituvate loovate häälte mõrvaks. Ja siis jääb ainult vaikus. Ja ükski jumal ei näe, et see vaikus hea on ja midagi head ei tule vaikusest.

"Aga ma ei jõua, ma ei jõua, ma nõuan endalt, et jõuaks..."

Seega vähemalt mõttevälgatusest käesoleva kirjatüki tekkimine on üle pika aja esimene loominguliselt anarhistlik väljahüüd. Selle abil tõmbame korraks kiirusele ja tempole piduri peale ja ütleme:

"Meil on aega veel, kõigil on aega veel..."