Meil on aega veel, kõigil on aega veel

Kiirel tööajal tuleb nii palju hiilgavaid mõtteid - teeks muusikat, kirjutaks raamatu, teeks kallimaga seda, teist ja kolmandat, õpiks juba ammu nimekirja lisatud kursustel, kasvõi suusataks (või antud juhul lumelauataks, sest ma ei ole seda veel kunagi proovinud). Nii kui töö on läbi, kaovad need mõtted nagu hiired kassi eest peitu. Järele jääb ainult soov puhata. Teinekord ka mängida. Tihtilugu magada. Kuidas iganes keha ja vaim ennast taastada üritab. Aga ükskord jõuab aega, millal käitan mootorsae ja...
... ilmselt lõhun raginal ahelad, mis hoiavad mind ja aega lahus.

"Siis joome teed ja laual muudki veel on..."

Kunagi sõber näitas mulle üht kunstiteost, mis oli kokku kleebitud tuhandetest väikestest mängukaartidest. Ütlesin pildi autori kohta pooleldi üllatudes - tal pole vist ajaga midagi peale hakata. Minu poolt hetkel ilmselt loomulik reaktsioon, ent sõber tegi krimpsus nägu ja ütles, et ma ei oleks nii kade ega üleolev. Aega läks, ent ma sain sellest kommentaarist aru. Ma tõest imestasin tol hetkel ainult fakti üle, et tundide ja päevade viisi pildikesi kleepival inimesel on aega ja minul ei ole. Ilmselt tundsin kadedust ja kurbust, et mul endal nii palju aega pole, et kasvõi pildikesi kleepida.

"Läks aega, mis läks, aga aega läks."  Valga vanasõna

Aeg on kõvem ressurss kui raha. Aeg on väärtuslikum. Ütlen igaks juhuks noorte keeles kah - papp on lahja, aeg on teema. Raha eest aega ostes saab seda väärtusena vähem kui aega raha vastu vahetada. 10 ühikut aega andes saad 10 ühikut raha. 10 ühikut raha andes saad aga 9 ühikut aega. Kuhu üks ühik kaob? Elu loomulik käik võtab oma intressi. Uni, töö ja taastumine. Aja nappuse tõttu mahukate Maslow püramiidi tippude edasilükkamine. Piisav motiiv eneses peituvate loovate häälte mõrvaks. Ja siis jääb ainult vaikus. Ja ükski jumal ei näe, et see vaikus hea on ja midagi head ei tule vaikusest.

"Aga ma ei jõua, ma ei jõua, ma nõuan endalt, et jõuaks..."

Seega vähemalt mõttevälgatusest käesoleva kirjatüki tekkimine on üle pika aja esimene loominguliselt anarhistlik väljahüüd. Selle abil tõmbame korraks kiirusele ja tempole piduri peale ja ütleme:

"Meil on aega veel, kõigil on aega veel..."