Mingit motivational speech'i eesti ja eestluse kohta siit ei tule. Lihtsalt... lahe oli. Vihm? Mis vihm? Tegelikult ma ei suuda uskuda, et ma oleks äärepealt laulupeo 2. kontserti ajal ära jalutanud sest (järgnev kõlab virisevas toonis) "midagi pole näha ja kuulda ja üleüldse, miks siin niipalju rahvast on". Kuna universum aga jonni ei talu, slappis ta mind - lõpetas vihma, pani istuma päikselise muru peale, jagas mulle ja sõpradele head emotsiooni ning pani lõpuks püsti seisma ja kaasa laulma. Üleplatsilised inimlained olid... kaasahaaravad. Sain veelkord aru, miks laulupeod head on.
Ja üleüldse sujus kõik kuidagi loomulikult ja ilma pingutusteta. Tule toomisel basseini äärde, mis kannab mingi naljaka põhjuse pärast Admirali nime, sai just arutatud, et tantsupidu on välja müüdud ja ohatud, kuidas sinna küll pileteid saaks, kui ühel hetkel vana tuttavaga juhuslikult kohtudes oli kaks tantsupeo peaproovi piletit mul käes. Niisama. Tantsupidu ise muidugi väljendamist ei vaja. Kes käis, see teab.
Korraldajad lasid meid koos rongkäiguga 1. laulupeo kontsertile sisse, ise rõõmust käsi plaksutades ja hüüdes: "Elagu Otsakooli muusikud". Inkognito on lahe.
Ja kaks trummarit Pärnu muusikakooli orkestrist - kui te seda loete - te päästsite rongkäigu biidilise külje.
Paar pilti rongkäigust ja laulupeo 1. üritusest.
