Minultki küsiti, et kas ma ei tahaks muuta postitused tihedamaks ja reaalset elu kajastavamaks. Nii profiiti silmas pidades. Korraks rebis peast läbi mõte, et miks tõepoolest mitte. Kirjutades filtreerin endast läbi niikuinii ühiskonna valupunktid ja kui ümritsevat osavalt ühendada, võiksin muutuda järsult näiteks veebiajakirjanikuks. Ent siis lõi tõeline Mina seni arutlevale Minale põlvega näkku ja sülitas peale. Ei saa minust seda ühiskonna leiva-ja-tsirkuse peeglit. Tähendan üles täpselt seda, mida tahan, kuidas tahan ja millal tahan. Ropendan kui tahan, uurin kui tahan, pillun pori kui tahan ja pillan headust kui tahan. Kui läheb korda, siis on hästi. Kui ei, siis nägemist.
Üks hea mõttetera tänasesse päeva. Keegi meist ei saa tõeselt öelda, et tal ei ole midagi konkreetselt vaja, kui tal pole seda enne või hetkel olemas. Jutt käib peamiselt mittemateriaalsest – õnn, armastus, haridus, sõprus. Kuidas sa saad öelda, et sul pole haridust vaja? Omanda enne vajalik haridus ning kui sa siis veel tunned, et seda vaja ei ole, küsi riigilt raha tagasi. Nad annavad ka. Päriselt.
Isegi materiaalsuse peale saaks seda laiendada. Väida kasvõi pool elu, et raha pole vaja ning et õnn ei ole rahas ning siis, kui sulle keegi 100 miljonit pangaarvele kannab, anna see raha sama kergelt tagasi ja väida eelnevat uuesti. Teeksid seda ikkagi? Valevorst.
Minagi ei väida, et õnn on rahas. Kuid ma tean, et eriti meie generatsiooni väärtushinnagud on niivõrd manipuleeritavad, et mõnikord läheb süda läägeks nagu kisselli visatud mesi. Kahju on sellest, et me valetame endale pea igal võimalikul hetkel. Ehk teeme silmad ilusti lahti ja vaatame kogu materiaalsest jurast mööda. Kõik korraga, muidu ei ole sest kasu.
Hetkel kui viimast lõiku kirja panin, sõitis maja ette auto täis mingeid ametnikke. Ma loodan, et nad ei ole illuminaadid ning lubavad mul rahulikult oma blogi edasi pidada. Huvitav, nad tahavadki midagi minult, koputavad hetkel uksele. Las nad koputavad, ma ei pea nendega rääkima kui ei taha. Igaks juhuks võiks arvuti ära peita. Kurat, nad murravad vist sisse. Kui keegi leiab minu kirjutatu siis palun pan
