"Kuidas läks", kiputakse ikka reisilt tulijalt küsima. "Hästi", ei oska muud vastust pakkuda ning jääb vaid üle oodata, milline osa reisist hetkelist küsitlejat huvitab.
"Oli ka palav?"
"Kus käisid?"
"Miks nii vara tagasi?"
"Mida ägedat nägid?"
"Oli ka palju neegreid?"
Äkki see kokkuklopsitud reisikirjeldus pisut aitab.
Kell on 5 hommikul. Magamatu ja enesekindlana astun lennujaama check-in'i ning ulatan Tallinn-Stockholm broneeringu ja passi üle laua.
"Tervist. Kuhu lendate?"
"Kopenhaagenisse", vastan üha suureneva enesekindlusega, mis siis, et kavatsen lennata lennukiga esimest korda elus. Ja mis siis, et broneering on liinil Tallinn - Stockholm - New York.
Neiu naeratab kuidagi kohmetunult, ulatab passi ja pääsmekaardid ning soovib head reisi.
Sain alles siis aru tahtmatust ja unisest valest ning pisike puna tõusis näkku.
Mõistsin, et oleks võinud siiski pisut kauem magada ning et tunnikese oleks võinud hiljemgi tulla. Ent aja täiteks kõlbas kohv sama hästi kui uni.
Nagu mainisin, polnud ma enne seda kunagi lennanud. Estonian Airi väike paarikümnekohaline lennuk ei hirmutanud ega täitnud mind eelarvamustega - hoopis kuradi põnev oli. Vanemad ja nooremad naisterahvad tegid õhkutõusmise hetkel ikka mõne kilkava häälitsuse, minule meenutas lend tivoli atraktsiooni - nõjatu tahapoole ja naudi. Stockholmist paar tundi hiljem startinud suure lennukiga ei olnudki nii lõbus, kui selle väikse, iga tuuleiili peale rappuva paberlennukiga. SASi lend ajas ainult kõrvad rohkem valusalt lukku.
Igaljuhul.
Lennukist välja, inglisekeelsesse keskonda ning ennekõike passikontrolli. Varemtäidetud formularist tükikest minu passi külge kinnitades sain afroameeriklasest tolliametnikult lõpliku loa USA ametlikule pinnale astuda. Aitäh, aga ära liiga tähtsaks mine.
Esimene sihtkoht - Manhattan!
Vajaliku bussi peale ja ilusa skyline'iga poolsaarele liikudes tundsin, kui sooja ilma ma siiski ihanud olin. Niiske, pilvine aga 30 celsiuskraadi ümber ilm tundus kohe sobivat. Ent siis hakkas sadama. Mitte tibutama, vaid sadama. Kusagil neljakümne-mingil tänaval maha hüpanuna kolasin paar kvartalit ülespoole fuajeede katuse- ja majaääri mööda. Jäin peatuma mingi hotelli ukseavasse, viskasin sigareti suhu ning kogesin kõige lähedamat kõuekärgatust - valgus ja mürsuheli üheaegselt, ilmselt sai mingi maja või majaosa kõrvaltänavast korralikult pihta. Ja muudkui kallas. Aeg ja suitsud möödusid ning kui olin just otsustanud, et siia ma kauaks jääda enam ei viitsi, sõitis läbi vihma treppi kollane plafoonsõiduk ning lasi inimesed välja. Pikemalt mõtlemata hüppasin takso peale ja palusin taksojuhil Lenoxi ja 104'nda nurgale minna (vähe oli mul meeles tõsiasi, et mu peatuspaik jäi paarkümmend kvartalit ülespoole 128'ndale tänavale). Taksojuhid tahavad igalpool palju raha. Pole hullu. Astusin Central Pargi põhjaotsas taksost välja ning tegin kiired kalkulatsioonid leidmaks õiget tänavat ning asusin läbi vihma teele. Õnneks keerati kraanid järelloputamise peale ehk sadu muutus tilgutamiseks ning sai inimese moodi tänaval kõndida. Mida tänav ülespoole, seda vähem heleda nahaga inimesi ma tänavapildis nägin. Siis jõudis minuni arusaam, et peatusin keset Harlemit - afroameeriklaste asustatud linnaosa Manhattanil. Mis siis ikka, üritasin maha suruda mõtted kuuldust, et valgel mehel on õhtuti Harlemis ohtlik liikuda - mis sest, et oli juba hämardunud - ning jõudsin ilusti kohale broneeritud hostelisse, teepeal sinna nägin vaid uhkete ja vähem-uhkete masinatega ning püksivärvli vahelt relvakäepidet demonstreerivaid afroameeriklasi.
"Jazz on Lenox" tundus tavalise hostelina. Regamine, rätt ja võtmekaart. Trepp, uks, uks, trepp, uks ja koiku. Ajasin paar sõna toakaaslastega (kümne voodikohaga tuba) juttu ning vajusin üpris ruttu tuttu - ajavahe ja magamatus andsid tunda.
Sain tuttavaks Marinaga. Särtsakas argentiinlane, kes elas Suurbritannias ning otsis tööd ning väljakutset USA-s. Saime kohe paremini läbi kui kellegi teisega ning tänu taevale oli temas planeerimistuhinat ning organiseeritust meie kahe eest. Ühesõnaga - ta vedas mind järgmisel päeval kaasa Manhattaniga tutvuma. Ja ülejärgmisel. Ja poole üleülejärgmisest. Arhitektuurihuviline, nagu ta oli, teadis ta juurde rääkida huvitavaid lugusid ja juhtida tähelepanu paljule minule ilmselt märkamatuks jäänule.
Ehedatest kogemustest jääb meelde paar lahedat söögikohta - parim pizzapleiss 30-ndast kuni 108-ni ning väike armas elava muusikaga itaalia restoran East Village's, elav ja ülihea jazz Harlemi tänavatel, Central Parki kontrastne rohelus halli linna taustal. Ja lisaks palju kohti ja nimesid, mida enne ainult kusagilt kaugelt telekasügavustes kohanud olen - Harlem, SoHo, MoHo, Financial District, Chinatown, Little Italy, East Village; Carnegie Hall, Times Square, Ground Zero, Brooklyn and Manhattan Bridges, Brooklyn; ja lõppeks üks suur segadus peas.
Tõsi on ka see, et selle linna inimesed eriti magada ei taha, võib-olla piirduvad ainult kerge uinakuga. Minagi jäin pisut uimasena kauemaks NYC'i kui plaanitud. Ent selle vea parandasin Greyhoundi abil Philadelphiasse sõites. Ent see ei olnud vea parandamine. Greyound oli üks omaette suur viga. Sõit vähem kui sada miili läks maksma rohkem kui 40 taala. Tõotasin, et ei sõida Hurdaga enam. Järgmise korrani.
Philadelphia. Streets Of Philadelphia. See lugu mõlkus kogu aeg meeles. Ilus vanalinn, pole midagi öelda. Elanikke vähem, linnapilt soojem, pubid punnis, klubid natuke vähem. Vanalinna tänaval kuulsin ilusaimat muusikat üle pika aja - viiuldaja oli omale pisikese võimendi külge pookinud ja kandis ette mingit pala Mike Oldfieldi kelti loomingust, vist Song Of The Sun'i. (http://www.youtube.com/watch?v=BFmeb9J4aL0) (siin ta teeb lihtsalt mingeid näpuharjutusi) Mul ei olnud muud valikut, kui paar kupüüri poetada ja suu ammuli kuulama/vaatama jääda. '
Oma õhtusesse hostelli jõudes avastasin, et neil on seal käimas tasuta õlle- ja filmiõhtu. Ehk siis tasuta õlu. Niipalju kui mahtus. Ja mul väsinud ja janusena ikka mahtus. Hea uni tuli.
Seljakott peamiselt söögikraami täis, järgmisel päeval jälle hurda selga ning sellega linnakesse nimega York.
Tänavad on väikelinnades vääga ühte nägu - kahekordne maja, parematel usa lipu motiiv mingi dekoratsiooni puhul läbi jooksmas, veranda, istekoht/kohad verandal ning rida dekoratsioone.
Yorkis otsustasin suuna võtta loodesse ning sobivaks sihtpunktiks osutus Hanover. Juhtumisi hindasin ennast üle, otsustasin mitte hääletada, vaid läbida antud vahemaa jala. 25 miili ja ööpäev hiljem leidsingi end Hanoverist. Tee peale jäi hulk countryside'i, jalakäiatele mittemõeldud teed, öösel pimedas avastatud äsja-avatav õuduste farm, natuke vihma ja palju orienteerumist.
Hanover ise on äärmiselt ilus väike linnake mäekünka peal. Eemalt ilus vaadata. Ja seespoolt nägi pisut välja nagu Tartu. Jäin paariks päevaks ja kaesin üle kohalikud kohvikud ja väiksed vaatamisväärsused. Rohkem oli kohvikuid.
Hanoveri jõudes sai mu motivatsioon päris suure paugu. Olin lootnud leida ostmiseks odavat, kuni 500-taalast sõiduvahendit, kuid parim, mis kasutatud autode müügiplatsil pakkuda oli, oli midagi 1000 taala ringis. Kui siia veel lisada pisikesed teenused, kindlustus ja bensiin, oleks ma selle tehinguga oma rahakoti tühjaks teinud. Sellega ma arvestanud ei olnud, nii pidingi matma maha mõtte endast rooli taga sadamingikümmend miili tunnis käed lahti sõitmast. Ja võib-olla oligi nii parem. Ent tol hetkel - magamatuna, ööpäev läbi kõndinuna, sihituna - tundsin kuidas motivatsioonimeeter langes, kuni seier klõpsatas vastu alumist piiri. Õnneks on pea igas väikelinnakohvikus juba wifi (jah, ka USAs) ning pärast väikest msni sõpradega, iseäranis ühega, tundsin tuju tõusvat ja plaane taaselustuvat.
Järgmisena suundusin linnakesse nimega Frederick. Sain tuttavaks paari hea inimesega ning peatusin Frederickus ja selle lähedal veel päevi.
Oi kurja, kuidas mulle kohalikud mäkid ja muud toiduasutused maitsesid. Õppisin juba NY-s eelarvamusteta suhtuma väikestesse burgerikohtadesse. Burger on kohalik rahvusroog ja seda valmistatakse hoolega. Ja lõpp-produkt sulab suus. Millest ma aga aru ei saanud, oli suur vanurite ülekaal MCDonaldsis. Kodumaal olen harjunud nägema eelkõige noori meie kahes suuremas kiirsöögiasutuses, ent seal jäi keskmine külastusvanus 75 kanti. Mõtlesin omaette, et on ka paremaid suitsiidivariante sellises vanuses inimestele, kui MCDonaldsi kiirtoit.
Pole miskit paremat Walmartist! Seal on kõike - alates toiduainetest, riietest ja juveelidest lõpetades ehitustarvete, autorehvide ja jahipüssidega. Ja hinnad on millegipärast olematud. Meeldivalt olematud.
Frederick'i tagasi jõudes olin parajalt väsinud. Mugavalt sattus mu tee peale ette üks veel lahti olevatest baaridest. Astusin sisse nagu Clint Eastwood (salooniuksed paukumas, koht ise oli natuke nooblim kui saloon) viskasin seljakoti nurka, kergitasin nokatsiäärt ja küsisin vanakooli vesterni laadis omale ühe scotch on rocks. Baaridaam rikkus kõik ära, kogu theme music jms kadus peast, kui ta küsis: "A What?" Omast arust mul aktsendiga oli kõik korras, see tähendab, et seda peaaegu polnudki, hääldus oli igati korras.
"A scotch on rocks, if you please."
"A scotch?"
Usutlemine jätkus
"Yes."
Äkki neil pole viskit, vähemalt mitte šotlast. Vaatasin riiulile - Ballantine's hakkas silma küll.
"On rocks?"
"Yeah."
Seekord õnnestus. Äkki ma nägin piisavalt noor välja, et kahelda, kas mulle võib müüa (vanusepiirang 21) või äkki oli tööl uustulnuk, kel oli probleem kuulmisega?
Igaljuhul mu vesternitheme oli peast pühitud ja hingasin esimese klaasi paari tõmbega sisse. Lubasin omale veel järgmise ja veel paar tükki. Sain lõpuks Clint Eastwoodi pähe tagasi ja urahtasin mind tantsima kutsuvale neiule, et "I don't dance", maksin arve (viskasin rahatähed klaasi), haarasin nurgast oma kompsu ja kadusin öhe.
Tundsin end rauhloleva ja uimasena, kui viskasin end bussijaama taga asuvale pingile ja sättisin seljakoti padjaks (see ei olnud esimene öö pargipingil), kui korraga, pärast paari tundi ajas mind üles politseipatrull, kes ei keelanud vaid PALUS mul olla valvsam ja võimalusel mitte magada, käesolev oli nimelt pisut halva kuulsusega rajoon. Tänasin neid ja mõne aja pärast vajus silm taas kinni.
Hommikul tulin sealsamas bussi peale ja sellega NY-sse. Rahakott oli mu peale veel tükk aega vihane.
Olin paar päeva enne seda otsustanud, et lõpetan oma reisi varem, kui algselt plaanis oli. Kogetu oli küll lahe, aga selle downside oli, et kellegagi polnud seda jagada. Jäin kinni mõtesse tulla tagasi USAsse rohkemakesi kui üksi ja panin otsuse ots ümber pöörata lukku.
Seega, paar päeva NY's ning tagasipilet Frankfurti, mitte Tallinnasse - raha hakkas käes vaikselt sulama. Õnneks mõte ka pisikesest Euroopa-põikest säilitas veel siklusetuju. NY's juhatasin seekord mina ühte kadunud hinge mööda linna kuni lõpuks JFK jaama välja, lendasime tagasi samal päeval, tema Londonisse, mina Frankfurti.
Lend oli igav, olin lendamisega kuidagi liiga harjunud. Isegi kõrvad ei valutanud enam niivõrd.
Jalutasin Frankfuurti lennujaamast välja ja mis ma näen - igal pool mitmetasandilised kiirteed. Mul käis teadmatusejudin läbi ja pärast paari suitsu ja mõningaid kahtlusi otsustasin kiirteede peale ukerdama minna. Mine tea, äkki saab auto peale.
Tutkit.
Tulin nende teede pealt ka sama kiiresti tulema, siin polnud KINDLASTI jalakäimise või veelvähem hääletamise peale mõeldud. Pärast pisikest arutelu endaga tegin otsuse, mida hiljem kahetsesin. Ostsin väga uure summa eest rongipileti Frankfurtist Berliini. Mul jäid sõna otseses mõttes sõnad kurku kinni, kui ma kuulsin kassiiri pileti hinda mainimas. Kiire konflikt endaga ning peale jäi see pool, kes ütles, et siit muud teed Berliini raske leida on.
Jalutasin päevaga läbi Berliini, aeg möödus ja päeva hämardudes leidsin end kesklinnast umbes kümmekond kilomeetrit väljaspool hääletamas. Suhteliselt edutult istusin paari tunni pärast tee äärde maha ning tundsin paari viimatise otsuse raskust endal rõhumas. Oli käesoleva reisi üks raskemaid momente. Ent kus mott kõige madalam, seal abi kõige lähem. Käsi võttis kotist õigel hetkel välja Gratitude Rock'i (The Secret'it vaadanud teavad, millest kõnelen) ning paar tundi läks aega kuni suutsin enda meelestatust 180 kraadi muuta. Olin väga rahul endaga ja kivikesega. Tundsin head uut energiat.
Ja ennäe, reisi lõpp laabus superhästi. Sain järgmise päeva hommikul lambist auto peale. Ma ei maksnud edasise paari päeva jooksul sentigi, kõik toidukorrad ja muu nänn tehti mulle välja. Milf koos oma neegrist sõbraga (jah, ma ütlesin neeger, mis siis?) pakkus sõidu mitmekesistamiseks veel giiditeenust, mis oli teretulnud kuna muidu pikk reis (Berliini lähedalt Poola teise otsa) oleks väsitama hakanud. Rassidevahelise paariga hüvasti jättes sain hoobilt, pärast ühte sigaretti, järgmise auto peale. Ma ei imestanud enam millegi üle, mõtlesin vaid omaette, et Euroopa oleks ehk isegi sihtkohana parem variant seljakotiga reisimiseks. Igaljuhul kavatsen ma enne järgmist reisituhina teoks tegemist korralikumalt planeerida.
Pärast veel mõnda transportijat sattusin leedu piiri ääres venelasest rekkajuhi seltskonda. Kuna minu vene keel oli piiratud, ent siiski olemas, sain ähmaselt aru tema jutust, et ta on kapitalistliku ühiskonna vastu ning eestlasi ta ka just hästi ei sallinud. Tundsin end pisut ebalevalt. Siis, ühes kõrvalises parklas pidas ta masina kinni ja käsutas mind välja. Allusin korraldusele vastumeelselt, ent aru saades, et ta tahtis, et ma ringiga tema kohale istuks, tundus olukord veel kahtlasem. Oskasin ainult arvata, et ehk ta on väsinud ja tahab nüüd, et mina sõidaksin. Ega mul selle vastu midagi otseselt polnudki, hätta ma poleks ehk jäänud. Ent ei olnud siiski nii, nagu arvasin - Mihhail kraamis hoopis noa ja kompsud välja. Kompsudest koorusid välja kurgid, tomatid, sibulad, sai, või, vorst ja muud naturaalsed toiduained ja mis kõige parem - ühest kompsust pudenes, nüüd juba lauaks muutunud armatuurlauale, pudel viina. "Nonii", mõtlesin uuesti, "purjus juhiga sõitmine ei olnud mul ka just plaanis". Ent küsimusele "što gram budjet" jaatavalt vastates märkasin, et ta ainult ühe klaasi täis valas. Ja 100 grammi ei olnud see kohe kuidagi, mõõda kuidas tahad, pigem sinna 200 kanti. Aga seda ma talle ei maininud. Lasin "100" grammi hinge alla ja asusin tema näpunäidete varal toidukorda kokku klopsima. Tema aga viina ei puutunud. Loomulikult pidin ma veel paar "sajagrammist" võõrustamislahkusest hoolides alla valama. Imelik küll, aga nii head toidukorda polnud mul tükk aega olnud. Ent edasi läks sõit suht auru all. Mu vene keele databaas täienes justkui iseenesest ja keelepaelad läksid rohkem valla kui varem. Järgmine selgem mälestus tekkis kusagil Riia lähedal. Seal pidas venelane raadio teel kinni Tallinna poole sõitva eesti rekkajuhi ning andis mu ilusti järgmisele transportijale üle. Ja oi kui hea oli lõpuks eesti keelt kuulda. Ning Tallinnas maha astuda. Ning tuttavasse koikusse vajuda.
Kokkuvõtteks - seljakotiga reisimiseks sobib paremini euroopa kui USA. Jalakäiatele ja hääletajatele usa teedel väga mõeldud ei ole. USA-sse reisides peaks vähemalt auto rentima, kui mitte ostma. Ning Greyhound imeb.
Teisalt, inimesed on sealpool lompi pisut teisest mastist. Sõbralikumad, avatumad, rõõmsamad, elujõulisemad. Nad ei vaata maha kui nad kellegagi räägivad ning nad ei tervita kedagi kunagi ühe sõnaga.
Seega kunagipäeval sõidan sinna tagasi ning jätkan oma jänkimaa avastusretke.
