Eelmiste sissekannete ja selle vahele on jäänud pisike auk. Ent mida pole vaja suruda, seda pole vaja suruda. Vähemalt temake ütles seda. Meh, otsetõlkes kõlab see üpris halvasti.
Kusjuures, nägin täna ühte katkendit Alfred Hitchcocki ja mingi naisnäitleja hääletestist ühele esimestest häälega filmidest, aasta oli siis 1929 ning JUBA SIIS kõlas ka näitkes Hitchcocki käest pärast mingit kommentaari mitte seisma jääda "At least that's what she said", kuigi see oli oma ajale sobilikus inglise keeles ja kõlas midagi niisugust, et "at least that's what she told the man she was doing it with". Nii et juba siis peeti heast naljast lugu.
Selline pooleldi talveunene ja hall on tunne. Lubasin omale, et pikki väljasõite loodusesse enne ei esine, kui kraadid pole stabiilselt +15 juurde pidama jäänud. Talv on talv aga no kaua võib. Päikest tuleb hetkel luubiga taga otsida, ent õnneks annab iga kvoodist kõrgemal plusskraad juba piisava rõõmupisiku ja lootuse eelseisva suhtes. Ma olen ikka üks paras soojavares (külmavarese sünonüüm).
Kallid lugejad, väike palve teile. Pigem isegi soovitus, võttes arvesse teie enda huvisid - ärge tehke seda, mis teile ei meeldi. Olgu see siis rutiinseks ja sellega koos vastumeelseks muutunud töö, kiirem ent valulikum ja ebameeldivam lahendus millegi saavutamiseks või siis lihtsalt endale vastumeelseks muutunud enese või teiste käitumismaneer. Ei ole vaja kasutada vanemate generatsioonide "do or die" põhimõtet igas olukorras.
"Oh on küll mõnda aega sitt tööd teha, mis sulle ei meeldi, ent elamist on vaja teenida"
või siis
"algul võib-olla ebameeldiv, ent küll sa harjud"
või hoopis
"kannata ta käitumine ära, ta on ikkagi su sugulane"
Nende väljendite algsed juurutajad ja tõsimeelsed pooldajad tuleks aeglaselt ja valulikult mitte pohhuismiga mõrvata, vaid mõista anda, miks need väljendid mõjutavad ka nendest hoiduvaid inimesi niivõrd palju, et viimased silmaklappe kandes peaga vasu posti jooksevad ning sealjuures kiidavad kui lahe see on. Armsad inimesed, te EI PEA tegema asju, mis teile ei meeldi. Veelvähem EI PEA te kiitma sealjuures, kui hea teil on, kuigi tegelikult ei ole. Sellest veelgi vähem EI PEA te virisema selle üle, kui teil ka kõiksugused elutingimused ebameeldivaks muutunud on. Lihtsalt muutke oma eluviisi. Muutke väikseid asju, kui kohe suuri ei julge muuta. Muutke kõike järsult kui tõsine plinder tundub kätte tulevat. Te olete hulk maad produktiivsemad, õnnelikumad, sotsiaalsemad, tervemad, avatumad uuele, sallivamad, spirituaalsemad ja seksuaalselt atraktiivsemad kui te vahetate ebameeldiva elustiili meeldiva vastu.
Kuid siiski. Tekib ehk kaks vastumõtet/lauset eelnevale:
a) Mis siis kui ma tõesti pean ebameeldivaga tegelema selleks, et saavutatud eesmärki täita?
ja
b) Mis siis kui tegelen niivõrd palju meeldivaga, et mu erinevad tasemed (sotsiaalne, tervislik, vaimne) liiguvad süvenevalt negatiivse skaala poole?
a) Tuleks ehk küsida enda käest, mis on see eesmärk, mis sunnib sind ebameeldivat embama. Ja lahendus on ehk lihtne, kui see eesmärk on paberil joonistatud/nummerdatud/kirjutatud formaadis, on eesmärk hõlpsamini saavutatam kui siis, kui kivisel teekonnal ees terendav eesmärk on hägune. Nii et kui tõesti muid variante ei ole kui see rutiinne alatasustatav töökoht, mis teil hetkel on, siis pange täpselt kirja, mis eesmärgiga sai algul üldse sinna tööle mindud, kui palju (ajaliselt) on vaja veel sel töökohal püsida, et vastav eesmärk reaalsusesse jõuaks. Kui vastus paberil on hägune või utoopiline, pakkige asjad ja saatke ülemus persse (kui ta just hea inimene pole).
b) Kui pidevalt meeldivaga tegeletakse igal tasemel, ei juhtu teie sotsiaalse aia, tervise või vaimsusega midagi halba, pigem liigub kõik paremuse suunas. Kui ei liigu, on võimalik, et mingis valdkonnas on maha maetud parajalt negatiivne ja ebameeldiv koer, mida kohe kuidagi ei tahaks üles kaevata. See on ehk ka põhjuseks, miks paljud ebasotsiaalsed noored kannatavad n.ö. arvuti/internetimaailma haiguse all. Netis võib niivõrd palju asju leida, mis meeldib, et päeva sisustamine muutub lihtsaks ning tahaplaanile jäävad sõbrad või toitumine või loomelisus. Ja liiga palju inimesi lukustab ennast sellesse virtuaalsesse maailmasse sellises mastaabis, et neile enam muu enam väga korda ei lähe. Tundub, nagu oleks tegemist mingis mõistes teise reaalsusesse põgenemisega. Selle vältimiseks tuleks korraks uurida oma erinevate eluvaldkondade tendentsi ning nende märgataval langemisel otsida üles see pind, mis kuskil valu teeb ning see välja tõmmata. Tavaliselt meile tuttavast reaalsusest põgenenud isik seda ise lihtsalt mõista ei taha. Seega, kui teie ja tema tahate olla siiski samas reaalsuses, pidage temaga üks mõistlik arutelu maha ning püüdke teda selle varjatud pinnu väljatõmbamisel aidata.
Ilmselt kui tahta midagi kokkuvõtteks öelda, võiks see olla ehk mõttekordusena eelneva jutuga seotud hüüatus teile, et te järgiksite alati joont - kui ei meeldi, ära tee, või vähemalt ära tee määramata ajaks.
Ent ma ei taha midagi kokkuvõtteks öelda. Kes mõne vaatevinkliga nõustub, see nõustub ja kes ei nõustu, sel on ehk teistsugused väärtused.
Olen vist juba ammu ühiskonnaga võitlemisest lahti öelnud. Mäletan, et mõiste "ühiskond" sai oma esimese suurima negatiivse varjundi keskkooliajal, põhjuseks minu ja ühe tüdruku liiga avalik teineteise vastu kiindumuse välja näitamine. Loomulikult ei pannud me rämedalt tatti ega seksinud kus juhtus, vaid enamust häiris hoopis meie aimatav romantiline/seksuaalne laeng, mida pigem meie pilgud, mitte teod, väljendasid.
See oli esimene suurim jõukatsumine sellise väega nagu seda on ühiskond. Ma kipun arvama, et tolle väljakutse parameetrite kohaselt saavutasin/saavutasime küll mitte ülekaaluka, ent siiski selge võidu. Kuigi see oli tohutult energiat ning emotsioone ning emotsioonitust nõudev ülesanne. Seda kogemust silmas pidades ei ole ma kunagi pidanud vajalikuks ühiskonda n.ö. muuta. Ta muutub ise, kui vajadus tekib. Minu energia aga leiab kindla peale kasulikumat rakendust.
Kuidagi pikaks läks see postitus.
Kui tekib mõni mõte eelnevaga seoses, pange kirja, seniks aga minu poolt teile head soovid.
MUUSIKANURK
Superplex - Keep The Fire - Poolvärske rahulik dubstep
Temper Trap - Sweet Disposition - filmi "500 Days of Summer" soundtrackilt üks paremaid palasid (vaadake filmi ka, te ei kahetse)
Mistabishi - From Memory (Matrix remix) - Minu vaieldamatu lemmik, atmosfäärilise dnb üks kuldsemaid remixe ning lugu ise sügavama mõttega kui tavaliselt, video on ka fucking hea
Daughtry - You Don't Belong - Kantrikangelased Põhja-Carolinast, kes viljelevad natuke raskemat stiili.
