Minust kiirgab enesekindluse uus tase. Jõulud jõudsid varakult. Jõudis kohale mõte, mida paljud pidevalt suunurgast paotavad - "haara päevast". Ja paljude jaoks jääbki see vaid suunurgast paotamiseks. Ma kaldun rakendama seda fraasi liigagi palju rohkem kui peaks. In fact, elan niivõrd palju hetkes, et üks sõber küsis mult hiljuti, et ega ma äkki millessegi suremas ei ole. Ütlesin, et kunagi kindlasti. Aga mitte veel.
Elame keskmiselt 65-aastaseks. Ma räägin meist meestest. Naised olid midagi 74 kanti. See tähendab, et mul ei ole lõputult päevi, mida nautida. Ainult 15 000. Ühtegi ei saa tagasi. Kas pean veel midagi ütlema või jõudis kohale?
Mul on olnud ka varem sarnaseid katarsiselaadseid faase, sai ju kunagi Surnud Poeetide Ühigu taolisi teoseid (kust carpe diem ka fraasina kõigile tuntuks sai), Remarque'i ja Asimovi ahmitud, ent see faas on teistest tugevam.
Nii et pole põhjust tuima näoga passida ja ainult mõelda, et kuidas oleks näiteks wingsuit basejumpingut proovida. Kui tahad, siis proovi. Lihtne.
Kokkuvõtteks ja lisamõtteks: kui sa tükk aega uusi kogemusi pole saanud, siis oled surnud.
2 kommentaari:
oppinud
Jah, ilmselt nii see on
Postita kommentaar