Eedenlik või mitte?

Kui Martin Eden oma igapäevase raske rutiiniga harjus, sai ta aru, millise looma see temast teinud on. Tal ei jäänud aega mõtlemisekski, seda pidi ta juurde ammutama, muutes alkoholi abil reaalsust siis, kui töönädal lõppes ja lõpetas, kui uus töönädal algas.

Mul on hea meel, et mul alkoholismi tunnuseid ega toda ennast küljes ei ole. Mul on hea meel, et ma suudan ka suitsetamise vajadusest ja harjumusest üle olla. Mul on hea meel, et veel on mõtlemiseks ruumi ja natuke aegagi. Küll aga kummitab mõttekabineti alumise sahtli tagumises nurgas üks rahutu idee, et normaalne mees ei saa sellist koormust taluda ilma, et midagi murduks.

Ehk siis küsimus mu peas kõlab, et millist lõivu on vaja maksta selleks, et ennasthävitava raskevara rutiiniga harjuda? Ja ma pean silmas eelkõige lõivu, mis tuleb maksta endale ja iseenda ressursside abil.

Välised tegurid nagu näiteks sotsiaalsed suhted, majanduslik tasakaal ja halvad harjumused võivad olla pigem just riskifaktoriteks, mis tekitaksid murdumiseks suurema tõenäosuse.

Ent siiamaani ma ei suuda tuua välja ühtegi mõra või kalduvust, mis viitaks sellele, et olen martineedenlikult loomastumas. Jah, raske on. Jah, ulun huntidega. Jah, tapan end tööga. Aga jooma ei aja ja agressiivseks ka mitte. Äkki on see ainult aja küsimus?

Või äkki on mul mingi salarelv, millest ma ainult pooleldi teadlik olen?
Või äkki...?

http://www.jacklondons.net/writings/MartinEden/chapter17.html

Ma ei tea veel pooli asjugi. Ja see on hea. Sest tänu sellele on mul võimalik õppida ning teada saada tõdesid, mis võivad aidata kaasa järgmiste tõekspidamiste omandamisele ja need omakorda järgmistele ja nii edasi.

Jäin mõtlema selle üle, miks mehed võitlevad. Mis sunnib neid vaatama otsa võimalusele, et tagasiteed ei ole ning kasvõi elu hinnaga endast kõik välja panema, et võita ennast ja alistada vastast. Sest olgem ausad, kõige pealt tuleb võita ennast, et võita kedagi teist. Pean silmas eelkõige võitlussporti.

Kui võitleja astub ringi, käib ta silme ees ainult positiivne visualiseerimine. Ta kujutab end ette tulevikku, kus ta on vastase alistanud ning näeb ennast jagamas lööke, mis tagavad talle võidu. Aga kuklaga tunneb võitleja ka seda, et tal on vastas keegi, kes on temaga võrdne. Keegi, kes on ohtlik ja võib purustada tema visualiseeritud tulemuse. See konflikt vallandab sportsõdalases adrenaliini ning see toidab tunnet, et tegemist on sündmusega, millel on erakordne tähtsus elus. Tegelikult kaks meest lihtsalt peksavad teineteist kuni esimene neist väsib või vea teeb. Esmapilgul tundub ju brutaalse lollusena?

Ma ei puuduta siinkohal neid, kes ninad teibiga otsaette kleebituna primaatide kombel pimedal tänaval ootamatuid kohtumisi otsivad ja igapäevaselt end pidevalt kätega väljendavad. Selline käitumine on minu maailmas pärsitud ning ei vääri siinkohal pikemalt peatumist.

Mis sunnib aga "päris" sõdalasi võitlema nii enda kui oma võrdse vastasega? Au? Ambitsioon? Tunnustus? Loomus? Sukeldun.

Au. Enese väärtuse tõestamine mehena. Väide "olen parem mees kui kellegi nokauti löön," ei pea niivõrd palju paika kui et "andsin endale lubaduse, et võidan, seega võidangi." Seega au hoidmine, eelkõige enda silmis, võib olla üheks põhjuseks. Ja olgem ausad, au on üheks meest defineerivaks omaduseks läbi ajaloo ja kultuuride.

Ambitsioon. Saada paremaks ja pidevalt paremaks. Taaskord tõestada endale, et eesmärk alistada kõik vastased ja saada parimaks, on hea eesmärk ning väärt täitmist. Tea, mida teed, väldi vigu ja tee kõike nii hästi ja võimsalt kui suudad. Väärt omadus.

Tunnustus. Tunda eesmärgistatud võitluse ning eriti võidu puhul sõprade, pere ja armastatu toetust ja julgustust on omakorda rahuldust pakkuv. Selle nimel, et lähikondsete sellist tunnustust ära teenida, rabelevad paljud - et mitte öelda - kõik inimesed. Tunnustusega seotud on ilmselt ka aukartuse otsimine. Võitleja otsib osaliselt seda, et tema peale vaadatakse kui tugeva ja täisväärtusliku isendi poole. Kas just alt üles, aga vähemalt on ta oma täieõigusliku koha teiste seas igati välja teeninud. Alfa, noh.

Loomus. Üks väike lugu. Jões ujus konn ja jõe äärde jõudis skorpion. Skorpion tahtis saada jõe teisele kaldale ning palus konna, et see teda aitaks. "Ei," vastas konn selle peale, "ma ei saa sind üle aidata, sa torkad ju mind oma mürgise nõelaga."
"Miks ma peaksin sind torkama, siis me upuks ju mõlemad."
Konn mõtles selle peale ja arvas, et loogiline oleks, et ujumise ajal skorpion teda ei nõela. Võttis siis skorpioni selga ning asus üle jõe ujuma. Jõe keskel torkas skorpion konna oma mürgise nõelaga. Uppudes küsis ahastuses konn: "Miks sa mind ikkagi torkasid, kuigi lubasid, et ei torka?"
"See on mu loomuses," vastas skorpion.

Mõne inimese loomuses on võidelda. Kas siis eelnevate omaduste pärast või millestki muust tulenevalt, sõltub karakterist. Paljude loomuses on mitte kunagi võidelda. Ma ei nimeta seda alistumiseks, lihtsalt on inimesi, kes leiavad, et maailm ei ole loodud võitlemiseks. Ei ole õiget ega halvemat lähenemist, on erinevad loomused.

Kõik, kes te asute võitlema või juba võitlete - tehke seda headel eesmärkidel, ärge tehke seda lihtsalt vägivalla, armastuse puudumise või vähetähtsa sotsiaalse grupi tähelepanu pärast. Võidelge lähedaste, armastatu ja paremaks saamise pärast. Ja mitte ainult puuris.

P.S. Noortel meestel on viimasel ajal trendiks muutunud võidelda armastatute vastu, mitte nende pärast. See on ka põhjuseks, miks täisväärtuslikke suhteid üha vähemaks jääb. Ego vajab küll toitmist, kuid mitte heade suhete purunemise hinnaga.


Õppige, võidelge ja armastage!

Jõululaulude top 5

Taas sajab valget... oot-oot... ei saja ju.
Aga hea jõulumuusika, mis selle aasta jõule iseloomustab, on kuulamiseks valmis.









5. Straight No Chaser - 12 Days of Christmas

See meeskoor on otsustanud traditsioonidest erineda ja oma lood huumoriga vürtsitada. Head äratundmisrõõmu.











4. Moya Brennan - In Dulci Jubilo

Rahulik jõulumõtisklus iiri motiividel.











3. Maarja - Lumeta

Sobib kirjeldama selle aasta jõule. Kui just viimasel hetkel jõuluime ei sünni ja valge lumevaip ootamatult maha ei saja...











2. Birgit Õigemeel & Riho Sibul - Ei Ihka Au Ja Hiilgust Ma

Vana jõululugu, heade sõnade ja esitajatega.











Ja esimene koht:

1. Glee Cast - Do You Hear What I Hear

See mõnus jõulurahu, mis pärineb sellest loost, kummitab mind juba detsembri algusest. Rahustav ja ilus.









Tehke olemine jõululiseks.
Kinkige üksteisele headust.

Head jõuluaega kõigile!

Jõulud 2012

Kallis jõuluvana!

Ma ei ole sulle kunagi varem kirjutanud ega kelleltki kunagi midagi sellist küsinud. Ma tean, et sina oled jõulude sümbol ja sa suudad puhuda sellele pühale aastaajale hinge sisse. Jõuluhinge.

Kahjuks ei pruugi olla jõulud sel aastal sama maagilised, nagu nad on olnud varem. Sest lund ei ole.

Seepärast palun pane kõik oma põhjapõdrad, haldjad, käsitöölised, turundusspetsialistid ja muud asjapulgad tööle selle nimel, et vähemalt siin Eestis tuleks lumi maha ja et meil tuleksid valged jõulud.

All I want from christmas is... snow?

Aitäh!


Tiiger

Kõlakas

Iga inimene on erinev, eriline ja ainulaadne.
Samamoodi erinevad, erilised ja ainulaadsed on inimestevahelised suhted.

Leia kaks ühesugust suhtlemismudelit.
I dare you.

Mis saab pereväärtustest?

Üha rohkem materjale uurides tekib arusaam, et praegused perekonnad ja peremudelid ei ole niivõrd kindlad kui need olid paarkümmend või sadakond aastat tagasi. Tänased pered on katki ja laiali, võitlevad oma eksistentsi eest nii tuuleveskite kui suurte lohedega. Aga sellest ei piisa...


Kolmekümnendad.

Võib julgelt öelda, et siis olid mehed mehed ja naised naised. Miks? Rollide pärast. Meeste domineeriv käitumine oli aktsepteeritav ja austatud nii ühiskonnas üldiselt kui ka naiste eneste poolt. Ehk teisisõnu — mehed olid karja juhid ja naistele meeldis see. Naisukesed armsakesed olid meestele olmeasjades toeks ja lasid end suuresihilistel juhtidel muudes asjades talutada. Ja mitte ainult ei lasknud talutada, vaid ootasid, et nii juhtuks. Meeste ja naiste polaarsus oli sama ilus ja paigas, nagu aastasadu tagasi.


Seitsmekümnendad. Ja pisut enne.

Rollide polaarsuses toimus muutus. Miks? Selle seletavad lahti sotsiaalsete mudelite analüüsijad. David Deida teeb sellega algust raamatus "Tõelise mehe tee" ("The way of the superiour man"). Mehed, tugevad nagu tammepuud, muutusid pehmeteks ja mittemidagi ütlevateks hipidest psühhedeeliliste ainete tarvitajateks. Aju ja taju avardavad ained on aga meie liigi omapärasuse aluseks ja üldiseks hukatuseks. Ühesõnaga tugevatest alfaisastest said järsult mitte enam beetad vaid lausa oomegad. Ühest äärmusest teise. Kui juba, siis juba. Mehed tahtsid, et neil, nagu ka naistel oleks olemas emotsioonidest juhitud mõtlemine. Mõned tahtsid seda liigselt ning tänu sellele avastasid, et siiamaani vaka all esinenud homoseksuaalsus on midagi ilusat ja loomulikku. Naised seevastu aga muutusid järjest iseseisvamaks, muutes nii olemasolevad peresuhted hapraks, jättes meestele üha vähem karjajuhi rolli ning kasvas veendumus, et naise roll on võrdne mehe omaga.


Tänapäev.

Mehed on peded ja naised on bitchid. Kuidas see nii juhtus? Naiste hulgalisel iseseisvumisel ei jäänud meestel muud üle kui oma karjajuhi instinkt kängu jätta. Naised teevad karjääri ja saavad iseseisvalt hakkama, nende ellu ei ole vaja enam tugevaid kindraleid, kes kogu pereväge kindlakäeliselt läbi tule ja vee juhtides suudavad pakkuda eluks vajalikku turvatunnet. Tänapäeva naiste jaoks on vajaduste püramiidi teine aste katki. Meeste jaoks on kolmas aste katki. Sinna peale on mõlemal poolel raske õhulosse ehitada.


Soovitused meestele:

Pane jalg maha, tõsta pea püsti ja löö käega vastu rinda. Muutu pehmest oravapoisist tugevaks lõviks. Väärtusta oma naisi ja lapsi. Väärtusta pereelu. Sina oled üheks tähtsaks osaks, et pere tekiks ja püsiks.


Soovitused naistele:

Võta jalg maast ära ja lase end jalust maha lüüa ja toetu õigele kindlakäelisele vastassugupoole esindajale. Sina saad tuge ja rahu oma rollis, mees saab sind ja lapsi juhtida ning rahu oma rollis. Ja naised, siis ei pea teie laps ühel päeval küsima — aga miks minul ainult ema on?


Soovitused riigile:

Suhtuge perepoliitikasse aupaklikumalt, suurema hoole ja paremini läbimõeldud eeskavaga. Samas, kui pime diktatuur ja kergemini juhitavad üksikud inimesed ongi eesmärgiks, siis jätkake sama joont.


Ja lõpetuseks.

Kultuurigruppe on parem suunata ja neid manipuleerida, kui inimesed on üksi, ehk liiga iseseisvad. Nende emotsioonid alluvad kergemini stimulatsioonile, mida jagab meedia ning meediast küllastunud ühiskond. Kui pered ja leibkonnad on tugevad üksused, siis on nende suhe riigiga diplomaatilisem ja vabam. Üksistumine on tulevikku silmas pidades üks inimkonna jätkusuutlikkuse vaata et kõige suuremaid riske.

Kas entusiasm on nakkav või võõrastama panev?

Kas minu uus avastus ja sellest õhinal rääkimine on mu lähedastele sütitav või pigem vastumeelt tekitav?

Alles hiljuti sain lisaks positiivsetele kommentaaridele elus esimest korda väljaütlemise, et: "Su tuhin ja hull entusiasm on väsitav." Otseselt sõnastamata ja tahtmatult esitati palve mitte enam nii haaravalt kirjeldada asju, mis mulle meeldivad. Sest kuigi ma võin kirjeldada paljutki entusiastlikult, kaasaarvatud oma hobisid ja töödki, arvas too lähedane inimene, et kuna mul on liiga palju, millest entusiastlikult rääkida, ei jõua ma tänu sellele millelegi konkreetselt keskenduda. Ehk vaimustun paljust aga tegelen pikemalt vähesega.

Algul üllatusin ja sain pahasekski selle väite peale. Ent siis sain aru, et kuigi enamus, kellega siiamaani olin suhelnud, arvasid entusiasmi positiivsete omaduste kilda, võib see vähemuse puhul olla teistmoodi. Proovisin ennast asetada teise kingadesse ja mõelda, et mis on põhjuseks, miks mulle entusiasm meeldima ei peaks.

Ehk on kuulajal hoopis vajadus rahu ja ühe kindla joone järele? Kas ehk õhinal rääkijat sisse hingates tekib kadedus või trots, et enesel selliseid emotsionaalseid hetki liiga vähe esineb?

Küsimusi ja vastuseid oli palju, aga tulemuseks oli üks — tagasiside on alati väärtuslik, kuid selle tulemusel ei pruugi ma enam nii entusiastlik tolle kommentaatori läheduses olla. Hakkan kaaluma, mida suust välja ajada ning tänu sellele tunnen, et võin temaga vähem avatud olla ning kaugenen tollest inimesest kindlasti omajagu.

Inimesed, kui te blokite enda elus entusiasmi, siis te blokite endast ka entusiastlikud isikud, killukese optimismi ja kirevad emotsionaalsed värvid.

Ja kui te enda entusiasmi jagate, kas tahate, et teid kuulatakse ja teie rõõmu jagatakse või soovite, et teid tõrjutakse kui liiga agarate ja positiivsete omadustega isikut?