Religioone pole olemas

Kristlus, budism, islamiusk, mormoonlus, satanism ja jätkuva kauakestva nimekirja liikmed ei ole religioonid. Religioone pole olemas.

Ladina keelest tuleva religio taga peituvad mõisted lugupidamine ja vastutustunne (jumalate suhtes). Tänases kaduva eetikaga maailmas on aga usk paindunud ja religiooni mõiste kadunud. Usk, muuseas, võrdub vähemalt ristsõnades religiooniga.

Miks usk? Mida siis uskuda? Ennast? Jumalat? Naabri-Ülo?

Usk/uskumine ei võrdu siiski religiooniga. Ristsõnameistrid, kikitage kõrvu! Et uskuma hakata, peab emotsionaalne aeg olema küps. Niisama lambist ei usu keegi midagi. Järelikult peab olem veel mitu faktorit, millest üheks tähtsamaks on usku levitav faktor ehk misjonär.

Jõudsime punktile lähemale, ent veel punkti ei puutu. Toimub usu vastuvõtmine ning usu süvenemiseks vajalik kohanemine, soovitatavalt pidevalt temaatikas "sees olles". Siis kinnitab kanda juba hr. Harjumus - ehk läbi pideva millegi korrutamise, mis seondub ja põhineb esialgsetel uskuma hakkamise põhjustel, harjutatakse usk igapäevategemiste põhiloomusesse. Ikka veel ei märka me silmapiiril religiooni tema harjumuspärases mõistes. Kes küsib miks, lugegu edasi.

Siis, kui harjumus läheb juba igavaks ning esialgne usk hakkab juba ammenduma, on vaja ju uut väljundit. Omaksvõtmisest ja harjumusest kasvabki aga välja tahe näha sama veendumust kõigis. Tekib missioonitunne. See annab aga usule veelgi sügavama koha ning kui usuga seonduv süsteem tembeldab halbadeks need, kes seda usku ei jaga, siis on ju suurepärane motiiv see mitteuskuv grupp oma missiooniteelt kõrvaldada ning järgmiste potensiaalide peal jätkata. Üks paavstidest saatis keskajal oma väed välja sõnadega: "Tapke need paganad, sest nad ei suuda isegi mõelda nagu meie, jumalasulased."
Tundub juba religioonina? Kes algust luges, ütleb "ei".

Edasi tekivad usuharjumuste ja -levikute grupid, mis omavahel põrkuvad ent ei jäta jonni võidujooksu pärast saada suurimaks, laiahaardelisemaks ja täiuslikemaks veendumuseks. Just veendumus võiks selle kõige ühiseks nimetuseks, ent mitte päris. Veendumus on nagu pea ilma silmade ja suuta. Inimeste, kes on usus veendunud, järgmine loomulik samm on usu levitamine. Et sinnamaani jõuda, peab aga eelnevalt ja jätkuvalt "üleni selle sees" olema. Seega ongi tõsiusklik oma valdkonna (milleks on siis usk) FRIIK ning usklike ringkond FRIIKLUS.

Haa, arvate nüüd, et religioon = friiklus? Vale. Religiooni ei ole olemas. Tahate, ütlen veel? Religiooni ei ole olemas.

Religiooni esialgne eesmärk - jumalat/jumalaid austada - on kadunud ning see on asendunud asjaliku tundega "asjas sees olemisest" ning iga hinna eest oma veendumuse teistesse süstimisega. Tuletan siinkohal veelkord meelde, et kes ei jaga sama veendumust on usklike/veendujate silmis halvad ja sobimatud liigikaaslased.

Friiklusi on maailma igas valdkonnas, põhirõhk on siin oma ala tundmises ning teistsuguste veendumuste muutmises enda omade sarnaseks. Mõni friiklus ei pruugi palju levida, teine on aga suunatud kasvama ja võimalikult paljudes kanda kinnitama. Võtkem näiteks Amway, GNLD ja muud võrkturustuse mudelid, autopedeluse ja autopede mõistmatu suhtumise autovõõrasse inimesse, nõukogude elaniku raudaraiuva ajaloovaate, mormoonide lähenemiskatsed võhivõõrastele, süvamüügiga tegelejad, keskkonnakaitsjad, füüsikud, keemikud, arstid, kaitseliitlased jne. Võib öelda, et nad kõik on oma ala FRIIGID.

Milline võiks olla täiuslik friiklus - sellest täna ei räägi. Olnud ja kestvas ajaloos on piisavalt näiteid selle väljatöötamisest ja läbiviimisest. Ent siiamaani pole täiuslikku friiklust suudetud luua.

Kokkuvõtteks. Kes veel mainib mõistena religiooni, saab minu käest subjektiivse arvamusega vaimselt vastu tatti. Religioone pole olemas. On friiklus.